Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: nööbid valutavad – traumapunkti

PERHi EMO ootesaali tabloo. FOTO: Sander Ilvest

Ärge minge iga nohu pärast traumapunkti – selliseid moraliseerivaid üleskutseid on ka Postimehe veergudel aastate jooksul palju ilmunud. Ometi on endiselt umbes pooled EMO patsiendid sellised, kes peaksid abi otsima pereõelt või -arstilt, sest tegelikult ei vaja nad kiiret eriarsti abi.

Inimene on mures oma tervise pärast ja loomulikult kasutab ta seda võimalust, mis on tema jaoks kõige kiirem ja mugavam. Kasutab võimalust, mida süsteem talle pakub. Kui näeme, et süsteem on põhjendamatult ülekoormatud, on veider piirduda moraalijutlustega, muutmata süsteemi ennast.

Eelkõige ongi kummastav, et aastate kaupa samasugusena püsinud probleemist ikka ainult räägitakse ja süsteemsete, inimeste käitumist suunavate muutuste kohta on vaid ideed, mis endiselt «vajavad põhjalikku kaalumist». Arvudest on ju selge, et sedavõrd suur hulk neid, kes õigupoolest EMO abi ei vaja, koormab meie maksudest ülal peetavat haigekassat ja raiskab eriarstide aega. Kui tulemuslikke samme siiani astutud pole, siis võiks arvata, et tegelikult on EMOsid pidavad haiglad ikkagi huvitatud ka nende kergemate juhtumite ettevõtmisest ning selle eest nii haigekassa raha kui ka inimeselt endalt visiiditasu kasseerimisest.  

Ega sellises teenimishuvis, kui see ikka olemas on, pole ju iseenesest midagi kuritegelikku. Üldise visiiditasu tõstmise asemel võiks ju siis pigem teha näiteks nii, et tegelikult perearsti töömaile kuuluvate juhtumite puhul pakuks haigla inimesele võimalust sealsamas ja kohe pereõe või .arsti oskustega spetsialisti jutule saada tingimusel, et maksab ise kulud kinni. Teine valik on minna tavalises korras oma perearsti juurde. Valikuvõimalus oleks vast inimlikum viis muutust tekitada kui lihtsalt kõigi kergemate hädadega patsientide kojusaatmine.

Perearstid toovad tänases lehes elulisi näiteid, miks osa inimesi pigem tundide kaupa EMO järjekorras istub kui perearsti juurde läheb. Üliõpilane, kellel perearst lapsepõlve kodukohas, võiks ju (esimesel korral) EMOst tasu eest abi saada ja üksiti antaks talle ka adekvaatne ja ajakohane soovitus, kuidas leida perearst ülikoolilinnas. Arst, kellel on kogemused nii erakorralise meditsiini osakonnast kui perearstitööst, arvab tänase lehe intervjuus, et visiiditasu tõstmine ei hoiaks kedagi EMOst eemale. Isegi kui tal on täielikult õigus, langeks ometi ära kulu haigekassale ja lisanduks läbematute patsientide raha.

Võib-olla pole siin näitena pakutu parim lahendus. Selge on aga see, et kui EMOde ülekoormatus on nii suur probleem, nagu meile pidevalt räägitakse, tuleb leida moodused inimeste käitumist suunata. Peale kõige muu peaks need olema sellised, mis ei tundu abiküsijale repressiivsed ja ebaõiglased.

31.03.2016 02.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto