Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Savisaar ees, puupoiss taga

Priit Toobal FOTO: Andrus Peegel

Keskerakond määras kriminaalkurjategija Priit Toobali oma esindajaks erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK). Toobal on Keskerakonna peasekretär, samas just peasekretärid ajavad erakondade rahaasju, mille kontrollimiseks ERJK ju loodud ongi.

Ise teen ja ise kontrollin – see ei lähe mitte. Kui Savisaar oleks oma Toobali-jutuga ütleme Paunvere köstri juurde läinud, oleks see küllap küsinud: «Aga võib-olla on teie abikaasal mõni teine nimi valmis mõeldud?»

Kriminaalkurjategija ERJK liikmeks saamise vastu ei paista ent ühtegi seadusevitsa olevat ja härrasmehelik kokkulepe, et parteikontori palgalisi sellesse komisjoni ei saadeta, ei loe ühele erakonnale midagi, nagu nüüd näeme.

Miks? Seletuskäike on mitu. Mina seaks esikohale selle, et Edgar Savisaar vajab ERJKs jäägitult ustavat inimest, kes vahendab komisjonis toimuvat ennekõike (ja mõnda asja ainult) temale. Uurimise all on kummalised rahaliikumised ja loomulikult tahaksid raha tegelikud liigutajad Savisaar ja Toobal väga täpselt teada, kuidas komisjonis arutelu käib.

Miskipärast läheb mõte kahtlusele, et praeguses seisus peaks nad üksiti olema väga huvitatud, et ülejäänud Keskerakonna liikmed sularahakassast liiga palju teada ei saaks ja häirivaid küsimusi esitama ei hakkaks. Ei saa ju aju keelata, kui dokumente vaadates ja inimestega rääkides sugeneb kahtlus, et vilkad ahned näpud on käinud sellesama Keskerakonna kassa kallal ja erakonna rahakoti enda omaga segi ajanud. Lihtsalt selline mõte, mitte raudkindel teadmine ja süüdistus. Lihtsalt küsimus! Vastamine on aga mõistagi ebameeldiv ja võib-olla tahaks asjaosalised, et nende küsimistega kuigi kaugele ei jõutaks, enne kui eelmiste kuritegude eest mõistetud vangistuse katseaeg kindlalt möödas on.

Edgar Savisaar, kellel erakond paistab praegu piirkond piirkonna järel näppude vahelt pudenevat, valmistub ilmselt üheks oma elu valusaimaks heitluseks, mida kirjeldav tulevane mälestusteraamat võiks küllap õigusega kanda pealkirja «Minu võitlus». Võitlema peab ta aga eelkõige päris poisteks tahtvate puupoiste – enda nikerdatud tegelaste – vaba tahte ilmingute vastu. Selleks vajab ta teravaid vastandusi: meie (!) vastu on kõik (!).

See seletaks osaliselt, miks ERJK kurdab, et kui teised erakonnad üldiselt vastavad küsimustele juba enne kurjemaid menetlusi ja ajavad asjad jonksu, siis Keskerakond lihtsalt ei tee koostööd ja laseb asjadel avalikeks skandaalideks paisuda. Just nimelt selleks, et ise oma märtrikrooni punuda?

Ja viimaks pole ju ka raske kujutleda, kuidas just Toobali ERJKsse suruja(d) itsitades käsi hõõrus(id): selline pull, kuuleme jälle ohjeldamatut joru eetikast ja õiglustundest, aga mis meil sellest pirinast.

Inimlikult on aga kogu «toobalindus» kurb ja hale. Kujutlegem, et Priidust oleks saanud korralik inimene. Oma hüpomaniakaalse olekuga võiks ta olla suurepärane müügimees, kes parseldaks ka kõige jäigemale tümikale poe eeskojas maha lepingu pensionifondi või kaabel-TV firmaga. Teeniks ausalt leiva lauale ja ühiskond võiks temast rõõmu tunda. Küllap oleks ta oma firmas sageli kuu parim töötaja. Temast sai aga hoopis kriminaalkurjategija, kelle tempude ja absurdsete õigustuste registri ülestähendamisega pole võimalik enne valmis saada, kui issanda päike looja läheb ja trükitähtaeg kätte jõuab.

Mis läks valesti? Kes rikkus noore inimese elu ära? Seda on küsitud Tartu peksja kohta, aga täpselt sama asjakohane on see noorest Priidust mõeldes.

01.04.2016 04.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto