Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Taavi Minnik: Karabahhi umbsõlm

Taavi Minnik. FOTO: Erik Prozes

Mägi-Karabahhi konfliktiga meenub anekdoot: mis juhtuks, kui aser kosmosesse lendaks? Aserid sureksid uhkusest ja armeenlased kadedusest ning Mägi-Karabahh läheks grusiinidele. Nali naljaks. Mägi-Karabahhi puhul on tegemist postsovetliku ruumi pikima ja veriseima konfliktiga, millele poliitilist ega ka sõjalist lahendust ei paista, vaid teoreetiliselt on tegemist tiksuva kellapommiga, mis teatud tingimuste ebasoodsal kokkulangemisel võiks üle minna piirikonfliktidest regionaalseks suursõjaks, mis haaraks ka Türgi ja Venemaa.

Õiguslikus mõttes on tegemist umbsõlmega, kus ühest küljest põrkuvad rahvusliku enesemääramise õiguse ja teisalt territoriaalse terviklikkuse ja piiride puutumatuse põhimõtted. Sellistes olukordades on võimatu ülesanne leida head ja kõiki pooli rahuldavat lahendust. Seda peegeldab ka 1992. aastal Aserbaidžaani ja Armeenia vahelise konflikti reguleerimiseks loodud OSCE Minski grupi riikide käitumine, kes on huvitatud pigem status quo säilitamisest. Ehkki aastatel 1992–1994 väldanud ulatusliku sõja järel hõivasid armeenlased ka aseritega asustatud alasid, mis ajalooliselt pole Mägi-Karabahhi koosseisus olnud.

Viimaste sündmustega seoses on meedias spekuleeritud teemal, kes võiks sellest konfliktist kasu lõigata. Konflikti tagant õhutamises on süüdistatud nii endist İstanbuli põiktänavate huligaani Recep Tayyip Erdoğani kui ka tema esmalt Peterburi tänavatel ja hiljem Dzeržinski-nimelises akadeemias hariduse saanud kolleegi ja kaksikmängijat Vladimir Putinit. Nendevaheline vastasseis kujutaks tõepoolest tõsist ohtu, kuna oma tüpaažilt on need kaks sarnased ning järeleandmist ja taandumist loevad mõlemad häbistavaks nõrkuse märgiks. Ilmselt teavad sedagi mõlemad ning hoolimata soodsast võimalusest juhtida tähelepanu oma riikide sisemistelt raskustelt välisele konfliktile nad seda siiski ei tee.

Pigem on Mägi-Karabahhis toimuvas süüdi siiski Bakuu ja Jerevan ise. Mõnes mõttes on Mägi-Karabahhi konflikti käik viimase kümmekonna aasta jooksul juba šabloonseks muutunud. Aastast aastasse lahvatavad seal ikka piirilahingud, mis siis jälle vaibuvad. Ehkki Aserbaidžaani sõjaline jõud on viimastel aastakümnetel priskete naftarahade toel hoogsalt kasvanud, manitses 2003. aastal surnud Geidar Alijev poliitilises testamendis poega Ilhami, praegust Aserbaidžaani presidenti mitte mingil juhul sõda alustama.

Krimmi annekteerimine 2014. aastal on loonud ohtliku pretsedendi, andes mõista, et see, mida enne riikidevahelistes suhetes loeti postsovetlikus ruumis lubamatuks, on nüüd justkui okei. Ehkki Alijev ei soovi ilmselt liigseid riske võtta, on üks viimase piirikonflikti võimalikke põhjuseid soov demonstreerida, et ollakse valmis Mägi-Karabahhi Gordioni sõlme Makedoonia Aleksandri kombel mõõgaga läbi raiuma. Kui vaja. Kuid see, et olukord kontrolli alt kaoks, pole praegu kellegi huvides.

06.04.2016 08.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto