Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: OECD põrutab otse Eesti vaidluste südamikku

FOTO: Urmas Nemvalts

Eesti ühiskonnas on põhjust OECD haridussüsteemi analüüsi ja soovitusi tähelepanuga lugeda, sest enamik neist puudutab arenguid ja vaidlusküsimusi, mis on meil arutlusel hoopis laiemaltki kui koolis toimuv. Valikud on põhimõttelise kaaluga, lausa Eesti tulevikku määravad ja mõnigi neist üksiti poliitiliselt terav.

Üks selline on vastutuse jagamine keskvõimu ja omavalitsuse vahel. Vaidlus erakoolide rahastamise üle on taas terav. Kutsehariduses ilmselgelt ei piisa üksnes riiklikest sammudest, vaid vajame ettevõtjaskonnas lausa kultuurilist muutust – selmet oodata avalikult võimult «valmis tööjõudu», tuleb ise õpipoistesse panustada. Taas tõuseb päevakorda ka küsimus venekeelse kooli jätkusuutlikkusest Eestis, mis teadagi on äärmiselt tugeva poliitilise laenguga.

Erakoolide nn karbiraha küsimuses peaks selle kaitsjad aru saama põhimõttelisest valikust: nende oma otsustusvabadus või (karbi)raha maksumaksjalt. On selge, et kui jätkata erakoolide riiklikku rahastamist avalikule võimule kuuluvate koolidega samal tasemel, tuleb anda omavalitsusele märksa suurem otsustusõigus selle üle, kas, kus ja millistel tingimustel võib erakoole avada ning mida nad võivad ja mida ei või teha. Teine variant on pöörduda tagasi selle juurde, et on iga omavalitsuse valik, kas ja millises ulatuses ta erakoole toetab. Kui midagi ette ei võta, siis on enam kui usutav, et uusi erakoole tuleb üha juurde eelkõige nendes piirkondades (Tallinn, Tartu), kus haridusvalikud juba niigi kõige suuremad. Kehvemas olukorras piirkondadele ja seal elavatele lastele jagub aga veelgi vähem raha ja vaimujõudu.

Juba enne haldusreformi seaduseks saamist on hoogsamalt kui kunagi varem käima läinud omavalitsuste liitumine. Koolide ja lasteaedade pidamine on aga üks omavalitsuste peamisi ülesandeid. On vähemalt lootus, et igasse ühinenud omavalitsusse jagub inimene, kes saab aru hariduspoliitiliste valikute olemusest ning on võimeline seda teadmist ka oma kogukonnaga jagama. Üks tulemus võiks olla lõplik mõistmine, et häid koolibussijuhte on siiski lihtsam ja ka odavam leida kui häid koolijuhte ja õpetajaid. Ka tibatillukeste klasside kultus võiks hakata tasapisi vähenema, kui haritud ja usaldusväärsed omainimesed rahulikult selgitavad, kuidas klassi suurusega uuringute järgi tegelikult lood on. Veel tähtsam on aga see, et tekkiksid jõulised vaidluspartnerid, kes suudavad muuhulgas haridusküsimustes keskvõimu tõepoolest tasakaalustada.

Lasteaiaõpetajate nutmaajavalt madalad palgad on absoluutselt õigesti esile toodud teema. Juba praegu palkavad omavalitsused (sh Tallinna linn) lasteaednikeks erialase ettevalmistuseta inimesi. Aeg oleks hakata vaatama lasteaedu süsteemselt (kohustusliku?) alusharidusena ja muuta ära see, et lasteaias tuleb maksta kohatasu.

P. S. Haridussüsteemide hindamise ja võrdlemise asjus võib maailmas tikutulega taga otsida tugevamat kompetentsikeskust, kui seda on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD). OECD kaasab oma tegevusse regulaarselt maailma parimaid eksperte ülikoolidest ja teistest uurimisasutustest. Eesti haridussüsteemil on rahvusvahelist tunnustust pälvinud tugevused, ent edu püsimiseks tuleb mõista oma nõrkusi ja ohte ning arukalt ja otsustavalt tegutseda.  

06.04.2016 08.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto