Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Avo-Rein Tereping: Eesti on rahvastikukriisis

Avo-Rein Tereping FOTO: SCANPIX

Vast tasuks nii ministritel, presidendil kui teistelgi ametiisikutel häbi tunda hoopis selle pärast, et nad justkui poleks märganudki Eesti põhilist eksistentsiaalset probleemi, elanikkonna vähenemist, kirjutab Tallinna Ülikooli õppejõud Avo-Rein Tereping.

Tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar kirjutas 3. märtsi Postimehes: «… sisserände diskussioonis kükitame hirmunult justkui sügaval orus, nägemata päris probleemi, milleks on rahvastiku vähenemine ja vananemine ning sellele järgnev sotsiaalsüsteemi kriis. /…/ Statistikaameti prognoosi järgi väheneb Eesti rahvaarv kuni aastani 2040 keskmiselt 4800 inimese võrra igal aastal, tööealiste inimeste arv koguni 6350 võrra aastas. Pensioniealiste arv kasvab samal ajal 3400 inimese võrra aastas. /…/ Nende arengute tulemusel peab erasektori töötaja praeguse 1,6 inimese asemel 2040. aastal üleval kaht inimest.»

Lisaks sotsiaalsüsteemi kokkuvarisemisele on praeguste trendide jätkudes (summaarne sündimuskordaja 1,64) järgmiseks sajandivahetuseks (mida näeb suur osa praegu sündinud lastest) eesti keele ja kultuuri edasikandjaid vaid veidi üle 780 000. Tööandjate keskliit ja osa poliitikuid (kui nad üldse sel teemal sõna võtavad, sagedamini ei morjenda see neid üldse) näevad põhilise lahendusena töökäte sissevoolu. Kuid normaalne jätkusuutlik ühiskond taastoodab ennast ise. Eestis võiks lapsi rohkem sündida. Teadlaste arvates on võimalik demograafilisi protsesse, sh ka sündimust, mõjutada. Rein Taagepera pakutud demograafilise vetsupoti stsenaariumi realiseerumine on üsna tõenäoline, kui vaatame tegevusetult pealt, rahustades ennast sündimuse langusega teistes Euroopa riikides.

Möödunud aasta septembris moodustati riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühm. Selle esimeheks sai riigikogu liige Rein Ratas. Esindatud on kõik erakonnad. 17. veebruaril toimus riigikogu ruumides toetusrühma korraldatud konverents «Eesti demograafiline seisund ja selle suundumused». Kahjuks leidis see arutelu ajakirjanduses ülimalt tagasihoidlikku käsitlust, võrreldes juba tüütuks muutunud pagulaste, eesti rahva hirmusid ja poliitikute häbi käsitlevate lugudega. Ometi on rahvastiku vähenemine Eesti jaoks põhiprobleem – kui ei ole inimesi, siis pole ka riiki.

Konverentsil Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse juhtivteaduri Allan Puuri esitatud diagrammilt näeb suurimgi optimist, et samade trendide jätkudes (summaarne sündimuskordaja jääb tasemele 1,64) ootab eesti rahvast vaikne hääbumine. Jätkusuutlikkuse tagab vaid taastetasemele vastav summaarne sündimuskordaja 2,08.

Mujalt maailmast vaadatuna ei ole ühe keele ja kultuuri kadumine ehk teab mis katastroof, tühja koha täidavad sisserändajad ja nende lapsed. Pole ju me esimesed sellel allakäigutrepil. Kuid rahvastikuprotsessides on uppuja päästmine uppuja enda asi. Kas soovime uppuda sarnaselt teiste juba kadunud rahvastega?

1998. aastal vabariigi valitsuse 14. juuli kabinetiistungil arutati asjatundjate komisjoni ettekannet «Eesti demograafilist situatsiooni ja arengut käsitlevad seisukohad», mille esitas rahvastikuminister Andra Veidemann. Dokumentide põhjal näib, et tollane valitsus püüdis rahvastikuprobleemidega tegelda süstemaatiliselt. Näiteks kavandati moodustada riigikogus komisjon rahvastikuküsimuste lahendamiseks, arvati, et riigi poliitika kavandamisel peaks edaspidi arvesse võtma selle mõju rahva tervisele ning demograafilisele olemusele jne. Tõdeti, et kui praegu midagi ette ei võta, siis XXI sajand jääb eesti rahvale viimaseks.

1999. aastal astus ametisse uus valitsus. Rahvastikuministriks sai Katrin Saks ja kavandatud rahvastikupoliitika üldaluste ning rakenduskavade väljatöötamine lükati kõrvale. Seda asendas hiljem perepoliitika, mis on oluliselt kitsam, lihtsam, kuid ka vähem tulemuslik. Huvitav oli rõhuasetuse muutus. Katrin Saks tõstatas küsimuse: «Me peaksime uue komisjoniga tööle hakates vastama küsimusele, mida me tahame, mis on eesmärk selle uue komisjoniga? … Kas tahame, et meil oleks palju lapsi või me räägime elu kvaliteedist.» Sellest kumas läbi tõeliselt kummastav dihhotoomia – kui soovime palju lapsi (isegi taastetasemel, st keskmiselt ca 2,1 last peres), siis see välistab elu kvaliteedi?

Samas seisus oleme praegugi. Kulunud on pea kakskümmend aastat ja 1998. aastal kavandatut ei ole meil ikka.

Kas Eestis on rahvastikukriis? Demograafide prognooside põhjal tuleb küsimusele vastata jaatavalt. Ometi on valitsusametnikud kuni ministriteni kriisi eitanud või veeretanud vastuse asemel lihtsalt poliitiku ümmargust juttu. Miks? Küllap sellepärast, et kriisi tunnistamine nõuab süstemaatilisi tegevusi. Kuid praegu ei ole Eestis isegi institutsiooni ega ametnikku, kelle otseseks tööülesandeks oleks kompleksne tegelemine rahvastikuprobleemidega.

Toetusrühma konverentsi avakõne pidas meditsiinidoktor Jaak Uibu, kes on Toompea Haridusseminari liikmena asjaga tegelnud juba 1996. aastast. Huvitav on lugeda doktor Uibu poolt erinevatesse instantsidesse saadetud lugematutele pöördumistele saadud vastuseid (alates presidendist, riigikontrollist, ministritest kuni ülikoolide rektoriteni). Mõnes neist võetakse pöördumine teadmiseks, mõnes tunnistatakse, et jah, midagi justkui on tõesti nihu, kuid see on teise ametkonna rida, osa pöördumistest on jäänud vastuseta. Nagu oleks tulist kartulit käes veeretatud! Ühesõnaga – pole meie asi. Ju siis ei olegi! 2009. aastal likvideeriti rahvastikuministri koht sootuks ja ülesanded jaotati teiste ministeeriumide vahel. Eks ole ju ilmekad ka president Ilvese aastapäevakõned, milles teiste raskete küsimuste hulgast paraku puuduvad demograafilised.

Mis on meie tuleviku olulisimad probleemid? Kas mingist hetkest pöördumatuks muutuv Eesti elanikkonna vähenemine väikese sündimuse tõttu või juhuslik kõrtsikaklus, mille pärast ametimehed sügavat häbi tunnevad? Lähiaastatel kummitav sotsiaalsüsteemi kriis on ju üks rahvastikukriisi tulemitest. Ehk tasuks nii ministritel, presidendil kui teistelgi ametiisikutel häbi tunda hoopis selle pärast, et nad justkui poleks märganudki Eesti põhilist eksistentsiaalset probleemi – elanikkonna vähenemist! Või on pimeduse põhjus Brüsseli korralduse puudumine rahvastikuküsimustega tegelemiseks?

Loodetavasti hakkas jää siiski liikuma, sest vähemalt on moodustatud rahvastikupoliitika toetusgrupp. Loomulikult ei ole võimalik sündimust suurendada käsu korras, seda pole eksperdid soovitanudki. Kuid meetmete leidmiseks tuleb algatuseks tunnistada probleemi ja hakata sellega süstemaatiliselt tegelema. Nii nagu kavandati läinud aastasaja lõpuaastatel.

On üllatav, et sündimust mõjutab lisaks lastetoetustele ja muudele materiaalsetele meetmetele pelgalt avalik debatt sündimuse teemadel. Sellekohane näide pärineb 1960. aastate lõpus toimunud arutelust ajalehe Edasi veergudel. Üsna pikka aega ilmus rubriik «Iive, iive, iive …», milles arutati rahvuse püsimajäämist – niivõrd, kuivõrd seda võimaldas tollane kontrollitud ajakirjandus. Ja tulemus – aastatel 1960–1965 sündis 12 600–13 500 eesti last aastas, kuid 1968–1972 kasvas see arv 13 800–14 500 lapseni aastas. Sest arutelu mõjutas ka inimeste hoiakuid1.

Algatuseks võiksid riigikogu saadikud ette võtta ühe kosmeetilise paranduse meie praeguses põhiseaduses. Nimelt võrdsustab tervishoidu käsitlev paragrahv lasterikkad pered puuetega inimestega (!!!): «§ 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele. … Riik soodustab vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.» Huvitav, kes oli selle absurdi autor? Sõjaeelses põhiseaduses oli eriline hool lasterikaste perede eest õiges kohas – perekonda käsitlevas paragrahvis: «§ 21. Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all. … … Seadusega korraldatakse emade ja laste kaitse. Lasterikaste perekondade eest hoolitsetakse eriti». Tegin selle muudatusettepaneku eelmise koosseisu riigikogulastele ja ka presidendile, tulemuseks oli pahaendeline vaikus. Ehk nüüd siis?

11.04.2016 13.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto