Inimene on üks bioloogiline liik, näiliselt väga armetu: pane ta vette, mis teatavasti on elu hälliks, ja suur osa ta isenditest upub kohe, tugevamad peavad ehk mõne tunni vastu. Või viska ta õhku ja ta saab raskelt viga juba paari oma kehapikkuse kõrguselt kukkudes – konnaga võrdne hüpe jääks ta elu viimaseks.
Või pane ta talvel kuuse alla, kus karu unes mõmiseb ja metskits mäletseb – vaene karvutu olend ei pea päevagi vastu. Ta on armetu kõigis kolmes keskkonnas, kuid ometi on suutnud need kõik hõivata, ja isegi niivõrd ulatuslikult, et peab end maailma valitsejaks. Kuid kõigeks selleks kasutab ta võõraid «sulgi» – võõrad karvad selga soojendamas ja plekkpurk ümber, ilmub ta nii taevalaotusse kui vee alla, kihutab mööda maa- ja veepinda ringi ning on isegi Kuu peal ära käinud.
Kõike seda võimaldab inimese üks spetsiifiline kohastumus – mõistus kui võime kogemustele tuginedes tulevikku teatud kaugusele ette näha ja planeerida. Võõraste sulgedega ehtimist võib loomariigis laiemaltki kohata, võtkem näiteks erakvähk, kes teokoda oma kehakatteks kasutab, ja ka näilist ettenägelikkust on looduses igal sammul, kui mõelda mesilaste meekorjamisele (nad ei tee seda muuseas inimeste jaoks, vaid oma perele talvevaruks) või jäneste karvavahetusele enne talve, kuid need ei ole teadlikud ega mõistuse juhitud, vaid pikaajalise evolutsiooni jooksul välja kujunenud kohastumised.
Kui meie planeedi Maa senist 4,5 miljardi aasta pikkust ajalugu kujutleda 24 tunnina, siis ilmus inimene siia kell 23:58:43 ehk natuke üle ühe minuti tagasi. Võib küsida, kas see aeg on olnud piisav, et inimmõistust kui inimese peamist kohastumise vahendit piisavalt evolutsiooniliselt testida. Teatavasti kujunevad spetsiifilised kohastumused välja püsivates tingimustes ja võivad tingimuste muutudes hakata vastupidist efekti andma, nagu näiteks jänese valge kasukas lumevaesel talvel. Võib-olla on inimese otsiv mõistus viinud ta ohtlikult libedale teele, kus tema abil vallandatud muutused on kiiremad ja ulatuslikumad, kui tema ettenägemisvõime suudab ennustada?
Väga paljude globaalsete arengute kuju meenutab hokikeppi, kus viimase aastatuhande suhteliselt ühtlasele kulule (kepi vars) järgneb järsk pööre üles umbes 1900. aasta paiku. Selle mustri järgi on kasvanud näiteks rahvastiku arv, paljude riikide sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta, keskmine eluiga, aga samuti CO2 emissioon, maakera keskmine temperatuur ja liikide väljasuremise kiirus. Viimase 2,5 tunni jooksul enne inimese ilmumist on teada viis suuremat liikide väljasuremise lainet ja momendil elame me üle kuuendat (kas ikka elame?), millest annab tunnistust liikide kiirenenud väljasuremine. See kiirenes hüppeliselt alates 1980. aastast ja ületab praegu enam kui 1000 korda 1900 a. eelnenud perioodi oma ja 71–297 korda viimase väljasuremise laine kiirust[1], mis oli 24-tunni-skaalas 21 minutit varem ja mis hävitas dinosaurused. Saab üha selgemaks, et nende muutuste taga on inimtegevus, ja veelgi täpsemalt fossiilkütused, millele inimene tänu oma mõistusele küüned taha sai ja enda kasuks rakendas. Praegu näib, et džinn on pudelist välja lastud, pauk on käinud ja väeti inimene vihiseb oma võltssulgede lehvides selle lööklaines nagu parun Münchhausen kahurikuuli seljas, aga kuhu? Mõned arvavad, et helgesse tulevikku. On selge, et ilma toimunud tööstusrevolutsioonita elaks me edasi suitsutares, vireleks näljahädade ja katkuepideemiate käes. Nüüd on vähemalt elanikkonna kesk- ja kõrgklassid saanud varasemaga võrreldes külluslikku elu maitsta. Võib-olla saab mõni põlvkond veel.
Uus elulaad meelitab inimesi linna nagu kärbseid sitahunnikule – seal on lahedam ja lõbusam elu nii rikkal kui vaesel ja ka kõige vaesemale pudeneb midagi sellest üldisest prassingust, tee ainult konteiner lahti ja vali! Kust see kõik tuleb? Eks ikka vana viisi põllult ja merest, osa küll kaugelt kohale veeretatud või lennutatud, et valik lõbusam ja mitmekesisem oleks. Et põld saaki annaks, on vaja teda väetada. Kui veel vaarisal käis see süsteem nii, et põllult pihku, peost suhu ja püksist põllule, siis linnainimesel on raske sellist korda hoida ja ahel on pigem põllult poodi, poest suhu ja püksist vette, ja et veest on seda raske põllule tagasi saada, tuleb kogu aeg maa seest uut väetist juurde ammutada.
Veeuurijana juhtisin möödunud aastal globaalse ülevaate koostamist surveteguritest, mis kahjustavad meie planeedi jõgesid, järvi, rannikumerd ja põhjavett[2]. Uuring näitas, et pinnavete puhul oli esikohal liigne fosfori- ja lämmastikukoormus, mille all kannatas 71% jõgedest, 78% järvedest ja 98% rannikuvetest ja vaid põhjavete puhul oli see väiksem (43%). Veekogudesse jõudnud toitained tekitavad veeõitsenguid, mis võivad olla toksilised, lagunevad vetikamassid tarvitavad ära vees oleva hapniku ja hapnikupuuduses vallandub (muutub lahustuvaks ja liikuvaks) aastate jooksul setetesse mattunud fosfor, mis annab eutrofeerumisele veelgi hoogu juurde. Aine, mida põllukultuuridele nappima kipub, on veekogudes peamine kurjajuur.
Püsikindlat, aja vibratsioonidest ja moodidest üle vaatavat tarkust nimetatakse vahel ka talupojatarkuseks, ja ilmselt põhjendatult, sest eks pidi talupoeg oma elu nii korraldama, et pere ühest saagist teiseni välja tuleks, põld ikka vilja kannaks ja et metsast ka järgnevatel põlvedel midagi raiuda oleks. Kohati tundub, et praeguses kihutamise eufoorias ei ole sellele talupojatarkusele enam kohta – kui kuuled näiteks, et meie viletsates majandusnäitajates on süüdi pehme talv, mil ei kulutatud piisavalt kütust, kui meie loodust kõige enam rikkuvalt põlevkivi kaevandamiselt vähendatakse ressursi- ja saastemakse ja paljude arvates tuleks meie fosforiiti kiires korras kaevandama hakata.
Teadus peaks olema inimkonna eelpost, mis teeb kindlaks, kas valitud tee on ohutu, ohu korral hoiatama ja võimaluse korral näitama sellest möödapääsu teed. Seda rolli tahetakse teaduselt ära võtta, sest järeltuleva kolonni arvates on tal vaja hoopis roomikumääret. Kui teadus seda ei paku, kuulutatakse hoiatajad tühipaljasteks hirmutajateks ja neist sõidetakse lihtsalt üle.
Ma kuulen küsimust, et kus see möödapääsutee siis on. Ühiskonna kui terviku jaoks sõnastas keskkonna kestlikkuse kontseptsiooni looja Robert Goodland juba 1995. aastal kaks lihtsat reeglit ja kolm rakendusprintsiipi, millest kinnipidamine võiks kõige hullema ehk ära hoida. Et need ei ole vähimalgi määral oma aktuaalsust kaotanud, toon need allpool vabas tõlkes ära.
1. Heitme reegel: Reostuskoormus tuleb hoida kohaliku keskkonna isepuhastusvõime piires, et see võime ja teised olulised keskkonnafunktsioonid säiliksid ka tulevikus.
2. Ressursi reegel: (a) Taastuvate loodusvarade kasutamise kiirus ei tohi ületada nende taastumise kiirust. (b) Taastumatute loodusvarade ammendumise kiirus ei tohi ületada nende asendamise kiirust taastuvate loodusvaradega. Osa taastumatute loodusvarade kasutamise tulust tuleb investeerida teadusesse kestlike lahenduste leidmiseks.
3. Rakendusprintsiibid: (a) Majandustegevus (rahvastiku arv x üksikisiku tarbimine x tehnoloogia) tuleb hoida kui mitte optimaalsel tasemel, siis vähemalt keskkonna kandevõime piires. (b) Tehnoloogia areng peab olema suunatud efektiivsuse, mitte käibe suurendamisele. (c) Taastuvaid ressursse tuleb kasutada, optimeerides kasumit ja säilitades saagikust.
Muidugi peame me tundma oma maapõuevarasid ja ülaltoodud põhimõtete järgi neid mõistlikult kasutama. Mis fosforisse puutub, siis siin on palju ära teha tema praeguse avatud ringe sulgemise alal. Euroopa teine kestliku fosfori konverents 2015. a (2nd European Sustainable Phosphorus Conference, 5.–6. märts, Berliin) keskendus ühe põhiküsimusena fosfori keskkonnamõjudele ja teisalt ahela sulgemisele ja fosfori korduskasutusele. Kõne all olid fosfori varud sõnnikus, reovees, järvesetetes, loomsetes jäätmetes (näiteks luudes), toidu- ja muudes biojäätmetes. Fosfori nappuse tingimustes saab palju ära teha, muutes toitumisharjumusi, vähendades kadusid toiduahelas, aga ka väetise tootmisel ja kasutamisel.
Võib kõlada pateetiliselt, aga meile tundub, et see oleneb ennekõike igaühest meist, kas me suudame oma liigtarbimist, reostamist ja priiskamist kontrolli alla saada. Inimeste seas võib kohata mitmesugust suhtumist: suur osa ei mõtle kuigivõrd keskkonnale ja leiab, et nad võivad neile kuuluva vara ja/või väljateenitud palgaga teha, mida nad tahavad, ja see on praeguste moraalinormide järgi ühiskondlikult täiesti aktsepteeritav. Teised ehk mõtlevad, et Eesti on küllalt kannatanud ja mis see meie väike keskkonnamõju siis globaalses mastaabis ära ei ole, vaadake näiteks Hiinat. Kolmandad püüavad elada mingite nn ökoloogiliste või roheliste põhimõtete järgi ja leiavad selles hingelist tasakaalu. Selle jutu võiks lõpetada Ott Arderi sõnadega: eks kõiksuse võikust igaüks põe oma jao / või iga mugul aina leiab õige vao / me kaasasündind sunnid ei need veel ei kao / ei kuhugi kao.
Tiina Nõges on Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia professor ning Peeter Nõges on samas juhtivteadur – nad tegutsevad Võrtsjärve limnoloogiakeskuses. Nende peamine uurimisala on veekogude seisund nii Eestis kui Euroopas. Mõlemad autorid on aastaid töötanud Euroopa Komisjoni teadusuuringute ühiskeskuses Itaalias.
[1] McCallum, M.L. (2015). Vertebrate biodiversity losses point to a sixth mass extinction. Biodiversity and Conservation 24: 2497–2519. doi:10.1007/s10531-015-0940-6
[2] Nõges, P., C. Argillier, Á. Borja, J. M. Garmendia, J. Hanganu, V. Kodeš, F. Pletterbauer, A. Sagouis, S. Birk, 2016. Quantified biotic and abiotic responses to multiple stress in freshwater, marine and ground waters. Science of the Total Environment 540: 43–52.
