Sisukord
Arvamus
Postimees

Kerstin Meresma: kas rahu Karabahhis on võimalik?

2 min lugemist
Kerstin Meresma FOTO: Tairo Lutter/PM

Möödunud aasta mais avanes mul võimalus isiklikult viibida Mägi-Karabahhis ning suhelda kohalike elanikega ja Karabahhi valitsuse esindajatega. See võimaldas kujundada pildi, kuidas näevad konflikti kohalikud ning mida nad tahavad.

Loomulikult tuleks kohe märkida, et Mägi-Karabahhis ehk Arts’akhi Vabariigis, nagu sealsed elanikud regiooni nimetavad, elavad tänapäeval vaid armeenlased. Aserbaidžaani päritolu rahvas põgenes sealt konflikti puhkedes. Nendest põgenikest on saanud Aserbaidžaanis omamoodi nomaadid, kes ei kuulu kuhugi, ja riik ei tee eriti midagi, et nende sadade tuhandete inimeste elu parandada, sest neile viidates on lihtne õigustada jätkuvat konflikti Armeeniaga.

Mõlemad pooled väidavad, et annavad endast kõik, et konflikt lõpetada ja taastada rahu piirkonnas, kuhu ei lenda lennukid ja kuhu viib kõigest üks ohtlik, vaid kogenud artsakhlaste juhtimisel läbitav tee mööda kõrgete mägede külgi ja läbi sügavate orgude. Kümnetunnisest sõidust mäletan surmahirmu, kuna ma pole oma elus näinud nii paksu udu nagu see, mis meie auto endasse oli matnud. Tee oli täis sügavaid auke ja kulges mööda kuristiku äärt.

Kohalikega rääkides sai kiiresti selgeks, et musta lammast nähakse vastaspooles. Kui hakkasin rääkima konfliktist, muutus jutu käigus ka kõige tavalisem aserbaidžaanlane deemoniks – kõik näis olevat vastaspoole süü. See, kas Karabahhi territooriumile viidates öelda «vabastatud» või «okupeeritud», on põhjapaneva tähtsusega ja teeb sinust emma-kumma: sõbra või vaenlase.

Karabahhi elanikud näeksid parima lahendusena, et neist saaks osa Armeenia riigist. Võimaliku lahendusena on läbirääkimiste käigus välja pakutud ka Arts’akhi iseseisvumine, kuna see avaks ka Aserbaižaanis viibivatele sadadele tuhandetele põgenikele võimaluse koju naasta. Karabahhi armeenlased ei ole selle lahenduse vastu, kuid mina isiklikult selles konflikti lõppu ei näe.

Lõhe nende kahe rahva vahel on sügav, jookseb läbi mitme põlvkonna ning nende lepitamine võtaks aastakümneid, kui sellestki piisaks. Lepitus nõuaks kõige lihtsamate asjade, nagu näiteks kooliõpikute ümberkirjutamist, kuna nende sisu on Aserbaidžaanis, Armeenias ja muidugi Karabahhis märgatavalt kallutatud.

Armeenia mure kontrolli kaotamise pärast piirkonna üle on mõistetav: sealsetest mägedest pärineb riigi veevaru ja konflikti korral annaks see mägine ala Aserbaidžaanile väga suure sõjalise eelise. Armeenlaste läbi elatud kaotused ja inimesed, kes on konflikti tõttu hukkunud, panevad kohalikele kaasa tundma. Stepanakert, Arts’akhi pealinn, on täis meeldetuletusi, et seal pole perekonda, kelle mõni liige ei võitleks hetkel või poleks võidelnud sealt mitte kaugel asuval nn punasel joonel.

Eestlasele on seesugused pingutused ja kaotused iseseisvuse nimel muidugi südamelähedasemad kui mõnele teisele rahvale. Venemaad, muide, nähakse seal kui suurt vabastajat ja sõpra. Nõukogude ajale vaadatakse tagasi kui kuldsele ajastule. Kohalikud muuseumid hoiavad Lenini ja Stalini büste ja pilte au sees.

Seotud lood
22.02.2020 25.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto