Erinevate luure- ning vastuluureorganisatsioonide töö iseloom on juba kord selline, et nende tegevus jääb ühiskonna eest suuremas osas varjule. 1998. aastast väljaantav kaitsepolitseiameti aastaraamat on avalikkuse jaoks mõeldud kokkuvõte selle riigiasutuse olulisematest töösuundadest, ühtlasi on seal välja toodud põhilised ohud meie julgeolekule. Seekordses aastaraamatus on saanud palju tähelepanu Venemaa õõnestus- ja propagandategevus.
Tegemist ei ole põhimõtteliselt millegi uuega, sest oma mõju olulise rakendamise viisina nn lähivälismaal, mida Moskva loeb oma mõjusfääriks, on ikka olnud «pehme jõu» kasutamine, mis tähendab oma huvide realiseerimist läbi meedia, kultuurikontaktide, majanduslike vahendite jms. Kultuurikontaktides ja investeeringutes pole iseenesest midagi halba, pigem vastupidi, kuid praeguse Venemaa puhul tuleb mõista, et need on sageli siiski riikliku jõupoliitika ja survestuse osa. Sellises mõjutustegevuses pole midagi uut, küll on aga kasvanud viimastel aastatel selle tähtsus Venemaa välispoliitikas ning läänesuunalise õõnestustegevuse intensiivsus.
Seda pole täheldanud ainult kapo, hiljuti andis näiteks ka Saksamaa liiduvalitsus erinevatele sisejulgeoleku eest vastutavatele organitele korralduse töötada välja vastumeetmed Kremli propagandale, mis näitab endiselt oma efektiivsust venekeelses ruumis. Kui Russia Today puhul tekib vaatajal võrdlusmoment teiste kanalite ja infoga, siis venekeelse televisiooni puhul on Kremli kontrollitud kanalid venekeelsete hulgas paraku paljuski monopoolses seisundis. Väga ilmekalt demonstreeris seda muuhulgas jaanuarikuine juhtum, kui Vene telekanalite levitatud väljamõeldud uudis 13-aastasest vene tüdrukust Lizast, kelle Lähis-Ida migrandid olla ära vägistanud, tekitas massihüsteeria Saksamaal elava arvuka venekeelse kogukonna piirides.
Venemaa mõjutustegevus on viimasel ajal avalikuks tulnud näiteks ka nn Panama leketega, kuna on selgunud, et Venemaa asesiseministri Briti Neitsisaartele registreeritud firma üritas murda näiteks Lätis meediaturule, taotledes mh ringhäälinguluba uuele telekanalile. Venemeelsete meediakanalite, poliitiliste parteide, mittetulundusühingute ja isegi usu ning kirikute kasutamine on olnud suunatud Moskva geopoliitiliste huvide realiseerimiseks.
Ühe uue momendina on kapo aastaraamatus juttu Venemaa uutest ja vanadest sõpradest – erinevatest vasak- ja parempopulistidest, kelle agendat toetab huvitaval kombel just nimelt Venemaa propaganda ja selle riigi ametlik retoorika. Tegemist on mõlemapoolselt kasuliku sümbioosiga, kuna selliste liikumiste tegevus toetab omakorda Kremli propagandamasina laitmatut tööd, süvendades Eesti kui väikese ja ksenofoobse natsiriigi kuvandit, mida selles meediaväljas pikalt on kujundatud.