Juhtkiri: trahvieelnõu suri prožektorivalguses

Kui Postimees poleks mõne nädala eest, vahetult enne esialgu kavandatud lõpphääletust, trahvide tõstmise küsimust avalikkuse prožektorivalgusse tõstnud, oleks meil suure tõenäosusega senisest kaks korda suuremad trahvimäärad juba käes.

Kuni selleni ilma mingisuguse laia üldsust kaasava aruteluta hääletuselt hääletusele veerenud eelnõu oleks riigikogu esimehe haamrilöögiga seaduseks koputatud. Meil kõigil jäänuks üle vaid tagantjärele targutada ja tänitada ebamõistlikult kõrgete trahvide üle. Tõstsime kolme nädala eest küsimused üles ja ennäe imet, lõpphääletus lükati edasi. Järgnes väga elav, huvitav, mitmekülgne ja kasulik avalik arutelu kogu karistuspoliitika üle ning eile see, et trahvide laustõstmise kavast ei saanud seadust. Ajakirjanduse roll ongi märgata ja esile tõsta võimu küsitavaid tegusid ja kavasid. Meie osutame probleemidele ja pakume kodanikele avalikku väitlusruumi, võimalust esitada konkureerivaid argumente ja ideid. Me ei tunne väiklast rõõmu valitsuskoalitsiooni ühe eelnõu läbikukkumise üle. Küll on aga põhjust heameeleks, et kogu ühiskond sai võimaluse sõna sekka öelda küsimuses, mis üldise õiguskuulekuse ja keskkonna turvalisuse kaudu puudutab tegelikult kõiki inimesi Eestis, mitte üksnes vahetult väärteokaristuse saajaid.

Poliitiliselt on sellel, et koalitsioon ei saanud eile kokku vajalikku 51 häält, vähemalt kaks osutamist väärt aspekti. Ühelt poolt selgus, et parlament pole tuim valitsuse kummitempel, vaid riigikogu liikmed on täiesti võimelised valitsuse diktaadile vastu astuma, kui eelnõu ei paista neile otstarbekas ja kvaliteetne ja/või nende maailmavaatele vastav. Loomulikult väärib tunnustamist nende kolme Reformierakonna fraktsiooni liikme sirgeselgsus, kes hääletasid eile trahvide laustõstmise eelnõu vastu, ja samuti selle ühe, kes jättis hääletamata.

Teisalt on õige ka vabaerakondlase Andres Herkeli märkus, et muudatuste vastuvõtmise ebaõnnestumine on küllaldase häältehulgaga koalitsiooni esimene suur läbikukkumine riigikogus. Tähelepanuväärne on seegi, et vastu hääletanud on just koalitsiooni juhterakonnast. Kuitahes kriitiliselt me ka kummitempliks olekusse ei suhtuks, on ometi raske parlamentaarset demokraatiat ja toimivat valitsuskoalitsiooni ette kujutada ilma kokkulepete ning ühtviisi hääletamiseta. Kas just see hääletus on koalitsiooni murenemise algus, sõltub ju sellest, millised õppetunnid on kõik osalised juhtunust saanud ja mis nad edasi ette võtavad.

Eilne hääletus osutas, et üksnes trikitamistele ja kepidistsipliinile ei saa koalitsioon oma valitsusliidu leppe punkte seadusteks tehes loota. Võib-olla prooviks teha paremaid eelnõusid ja võimalikud teravad vaidlusküsimused ise ära tunda, siis kui selleks on õige aeg – st ammu enne lõpphääletust? Siis poleks ka vaja valusate põrumiste pärast tülitseda ja südametunnistuse järgi hääletanutega kurjustada. Parlament on läbirääkimiste koht ja kui lõpphääletusel koalitsioon põrub, siis järelikult pole piisavalt hästi oma läbirääkimiste tööd tehtud. Mitte sellepärast, et keegi julgeb vastu hääletada, vaid hoopis sellepärast, et tema vastuargumendid on jäetud välja selgitamata ja arvestamata. Sellepärast, et pole piisava täpsusega mõistetud ühe eelnõu ühiskondlikku kaalu, on peetud seda automaatselt kummitempli alt läbi käivaks liinitööks.

Seotud lood
    13.04.2016 15.04.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto