Sisukord
Arvamus
Postimees
15.04.2016
Eesti Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Keskerakonna hääletusmasin maksab miljon aastas Sõidujagajaid ähvardab suurem kindlustusmakse Politsei tabas jõhkarditest tänavaröövlid, kes tegutsesid üle Eesti Kas siduda trahv palgaga või mitte? (1) Eesti lühiuudised Vabaerakond algatas eelnõu komisjonide lindistuste säilitamiseks (1) Kas te olete jaburaks läinud?! Martin Helme ründas Kaljuranda päritolu pärast Luik nimetas Vene lennukite manöövreid Läänemerel jultunuks Mälumäng Käpardlikud narkoärikad kukkusid kolinal sisse Aas: suur osa koole on sunnitud uksed sulgema Tagakülg Majandus Teletornis püstitati mobiilse interneti kiirusrekord Kinokett nõuab endiselt juhilt kahjuhüvitist Eestis on kätte jõudnud veebipoodide buum Välismaa Putini telemaraton läbiti üllatusteta Välismaa lühiuudised Ukrainat hakkab päästma ajaloo noorim peaminister Kremli endine tippametnik: Putini režiimile pole praegu reaalseid ohte Ungari valitsuse sünge pühapäev Arvamus Olev Remsu: nuhid, aina nuhid Päeva karikatuur Andrus Karnau: unustatud pensioniraha Taavi Minnik: valget laeva ei tule (1) Juhtkiri: millist presidenti vajab Eesti? Postimees 1924. aastal: uute raudteede kava Erkki Koort: presidendiks soovijail oleks aeg sellest rääkima hakata (1) Diana Ingerainen: lõpetame abivajajate jooksutamise! (2) Kultuur Konjakitooli looja: Kopeerimine on labane vargus Sport Spordi lühiuudised Tiitlikaitsja langes ning ajalugu jäi tegemata Südamesse minev kõne võib hääli oluliselt mõjutada (1) Suur meister tegi lahkudes veel kord imet Rekord purustati, kuid küsimus jäi ikka õhku 200 000 euro küsimus Eesti jalgpallis Tarbija India arsti kohver on põhjatu ja koliseb Tartu Eesti epeenaiskond treenis Tartus olümpiaks Suure haardega tallipoiss ehitas oma aja uhkeima üürimaja (1) Keskaegne loomanahk sundis Tartus kõvasti pead murdma (1) Ahhaa asub tüdrukuid teadusmaailma meelitama Festival Prima Vista mängib müstikaga Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Olev Remsu: nuhid, aina nuhid

4 min lugemist
Kirjanik Olev Remsu FOTO: Erakogu

Kirjanik Olev Remsu mõtiskleb nuhiameti üle ning kirjutab, miks inimesed endale sellise saatuse valivad.

Tellijale

Lugesin huviga Marju Lauristini intervjuud «Iga kümnes tudeng oli koputaja», mis ilmus 2. märtsi Eesti Ekspressis. Jahmusin veidi. Kas tõesti nii paljud tegelesid selle põlatud tööga? Või on hirmul suured silmad? On ju vaja iga nuhiga kohtuda, teda kuulata, talle ülesandeid ja juudaseekleid jagada jne. Tartu KGB ohvitserkond oli umbes paarikümneliikmeline, kõige väiksem oli see Hruštšovi ajal, hiljem hakkas tasapisi kasvama. Peale ülikooli oli palju teisigi asutusi, tähtsaim objekt oli raudtee, vanast harjumusest riigi tuiksoon.

Ülikoolis õppis toona umbes 3000 tudengit, teist sama palju oli õppejõude ja teenistujaid, kindlasti oli värvatuid nendegi hulgast, ka nendega tuli tegelda. Kohtumised toimusid üldjuhul Tartu-nimelises hotellis bussijaama kõrval kord kuus (erivajadusel sagedamini), kas ikka tuldi toime nii suure salaväe haldamisega? Pealegi üliõpilased ju vaheldusid, pidevalt tuli esimestelt kursustelt uusi värvata.

Põlatud töö? Nuhitavate poolt kindlasti, loodetavasti ka mõne nuhi poolt, kes võeti vahele näiteks kainestusmajja sattumise pärast ning kellele anti pärast valida, kas visatakse ülikoolist välja, mis tähendas harilikult ka sõjaväkke minekut, või… Mõni tudeng oli maha tõmmanud punalipu, teine armastas rääkida nõukogudevastaseid anekdoote ja laulda «aitsihh-aitsahh»-laulu, kolmanda isa oli teeninud SSis. Erilise surve alla pandi need, kelle (lähi)sugulased olid kõrgetel kohtadel Välis-Eesti organisatsioonides, nende õnnestunud värbamise eest sai julgeolekuohvitseri tunnustuse, millega omakorda kaasnes preemia ja teinekord kuputõuski. Suurt huvi tundis KGB võõrkeeleõppijate vastu, ka nende vastu, kes käisid suviti Inturisti giidideks, nagu võime intervjuustki lugeda.

Siiski ei põlanud tülgastavat ametit kõik, mõned kippusid nuhiks, oletades, et see töö tagab hiljem kõrge positsiooni koos välismaareisidega. Ja need oletused ei olnud liivale rajatud. On teada ka juhus, et nuhistaatust teeseldi, see andis inimesele töökohal teatud privileege, ülemused ei julgenud tema peale kärkida, ka oli tal vabadus minna-tulla, millal heaks arvas, äraolekuid põhjendas sulberdaja tähtsa kohtumisega.

Kuidas kutsuti nuhke nii-öelda ametlikult, kuidas seda tegi KGB? Agendid? Informaatorid? Kaastöölised? Kirjandusest võib leida kõiki neid variante.

Seltskonniti oli sõnapruuk erinev, samuti põlvkonniti. Meie näiteks ei kasutanud «koputajat», see kuuldus meile vene tõlkelaenuna, kuid meist veidi vanemaid, laagrikatsumusega inimesi sõna päritolu ei häirinud.

Marju Lauristin ise ning ka usutluse selles lõigus (KGB pole intervjuu ainus teema) mainitud Juhan Peegel ja Peeter Vihalemm olid minu lugupeetud õppejõud, kelle loenguid-seminare mäletan siiamaani südamesoojusega, ning – ausõna! – meeles on ka kasulikke fakte ja õpetusi, ehkki mina nühkisin ülikoolipinki umbes 45 aastat tagasi.

Mind ennast üllatas kirjapandut lugedes peale arvukuse ka üks teine asi – aah, nemad ka!

Üliõpilaskeskkonnas oli nuhijutt pidevalt keelel, millegipärast tundus, et õppejõud on ehk kõrgemad ja kahtlustamisest vabad. Kui mõelda loogiliselt, siis loomulikult pidid nemadki olema ettevaatlikud, oli ju KGB-l vaja teada ka loengute poliitilist suunda, peilida õppejõudude meelsust, järjestada nemad nagu tudengitki ustavaks, vähem ustavaks ning neiks, kes jäävadki madalale pulgale, ent kes oli siis selles kirglikus asjas loogiline?

Meid õppis toona žurnalistika eriharus seitse inimest, kas meil oli 0,7 nuhki? Intervjuus öeldakse, et poisse meelitati rohkem ning pärast kõiki väljalangemisi jäin mina ainukeseks poisiks. Kas oletati nuhivõimalust ka minu puhul? Muidugi käib judin üle selja. Olgu, 0,7 pole veel täisarv. Aga eesti filoloogia kursusel oli meid 45 inimest ning siit peaks juba kedagi leidma… Ent just siia ongi maetud purev koer. Nimelt leidmisesse.

Minu kitsamas seltskonnas oli sel teemal autoriteediks luuletaja Johnny B, kodanikunimega Jaan Isotamm. Inimene, kes oli istunud kaheksa aastat nõukogude vangilaagris keskkoolipõlves loodud põrandaaluse, lendlehti levitava organisatsiooni Eesti Noorte Malev eest ning kes ka vangistusest vabanenuna jätkas vaimutööd samas suunas. Johnny ja Marju Lauristin paiknesid toona ühiskonna eri poolustel, ometi langesid mõne kandi pealt nende seisukohad üksjagu kokku.

Mida teha siis, kui sind hakatakse värbama? Mõlemad soovitasid rääkida värbajale, et juhtumisi oled sa inimene, kes ei suuda pidada saladusi, lobised kõik välja, eriti siis, kui oled pea täis võtnud, kuid just seda armastad sa kangesti teha. Johnny soovitas veel igal pool valjusti kuulutada, et sind hakati värbama. Suure tõenäosuse järgi jõuab jutt värbajani ning tema kannab sind maha – täiesti lootusetu juhtum! Lauristin andis nõu pöörduda õppejõudude poole, nemad annaksid psühholoogilist tuge värbamise küllaltki talumatul ajal ning seejärel otsustavaks keeldumiseks.

Meie Johnnyga töötasime välja suhtumise: nuhke pole olemas! Pole meie jaoks olemas! Nuhkide meelest minema pühkimine kinkis meile toona vabaduse, samas oli see ka kõrvakiil KGB-le. Meie ei kartnud, meie ei elanud hirmuühiskonnas.

Muide, nuhkide otsimises pole midagi uut, Eesti Vabariigi põrandaalused kommunistidki süüdistasid nõukogude ajal üksteist nuhkimises alul kapo ja hiljem PolPoli (poliitilise politsei) kasuks. Ohrankal olid kindlasti nuhid, kes teab, vahest isegi Tartu piiskopil ja ordul? Igatahes tean inimesi, kes on veendunud, et praegusel kapol on ilmatu suur nuhkide võrk.

Aga siiski… Milline oli minu enda suhe KGBga? Omakirjastuslike almanahhide Marm toimetamise eest kuulati mind üle TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna dekanaadis. Mind pandi istuma dekaani suurele, kõrge seljatoega toolile, minu vastas, teisel pool lauda istusid kaks prodekaani, Linda Eringson ja Ülo Parbus. Viimane oli varem olnud mu klassijuhataja Tartu 1. keskkoolis, parim õpetaja minu elus, kes tuleb mulle kohe meelde, kui juhtumisi kuulen raadiost laulu õpetajast. Prodekaanid esitasid mulle küsimusi, Eringson luges neid paberilt, Parbuse küsimused olid selgelt mind toetavad, tema püüdis mind aidata.

Taheti teada, kes peituvad varjunimede taga ning kuidas ja kus tehti paljundused. Ma polnud eriti originaalne, teesklesin unustajat. Ent ruumis oli veel üks inimene. Tema istus kaugemal seina ääres toolil, hoidis jalga üle põlve, kõigutas oma läikivat lakk-kinga ning kirjutas kogu aeg midagi märkmikusse. Tema isik jäi esialgu saladuseks. Kevadel, maiparaadi eel sattusime juhuslikult koos teaduskonnakaaslase Jaak Allikuga kõrvuti ülikooli peahoone trepile.

14.04.2016 16.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto