Sisukord
Arvamus
Postimees
16.04.2016
Eesti Mälumäng Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Viljandis tapeti juhuslik mööduja Rakvere kinomaja sai pärja sarikatele MARINA või SIIM (39) Nädala ilmaprognoos Isa, poeg ja püha ihu (34) Vari, kes ei nõustunud õigel ajal surema (1) Magnetiga kalapüük andis saagiks haruldase odakirve Majandus Riik süstib uude piimatööstusse kuni 15 miljonit Piimakarjapidajad otsivad ostjaid nii lähemalt kui ka kaugelt (6) Majanduse lühiuudised Minister lubab valitsuses põllumeeste huve kaitsta (3) Välismaa Põhja-Korea tähistas päikesepäeva Välismaa lühiuudised Ukraina uus katsetaja USA analüütik: Vene sanktsioonid on olnud suuresti edutud (14) Pagulaslaagris valitsevad tappev igavus ja purunenud lootused (4) Naised võtavad Euroopa parempopulismis võimust (6) Võimu võtvad naised Arvamus Vääriline finaal Päeva karikatuur Isa, poeg ja püha ihu (34) Ukraina uus katsetaja Turay vahetas usku (8) Postimees 1996. aastal: Venemaa lubas tagastada Eesti presidendi ametiraha (3) Juhtkiri: külm sõda Läänemerel (1) Sigrid Kõiv: head nädalavahetust! Ene Pajula veste: mammi pakub loosungiks «Kollaborandid ahju!»* (7) Priit Pikamäe: seadusandja kaitseks Peeter ja Tiina Nõges: mõistus kui kohastumine (2) Kultuur Hundipoiss Mowgli seiklused Aja auk. Neil Young teeb Kraftwerki Tarbetu arhiivitöö Kõrb ja vabadus Hubane ekstreemelektroonika Prantslaste järjekordne retrokummardus Glämmi ja gruuvi Kuldse Maski valguses ja varjus Luulehetk – hetk luules Nädala album. Mustanahalise briti seks ja linn Sport Tõniste: kardeti, et keskendun liiga tippspordile Realile köeti Euroliigas Türgi saun Ratas ei usu kambakate teooriasse Sõõrumaa lubab miljoneid eurosid Tõniste sõnad lükkasid Sõõrumaa Ratasest mööda (1) Seimi tee ideaali poole ja medaliheitlus Anfieldi lugude hulka lisandus veel üks imemäng Vääriline finaal AK Tarbetu arhiivitöö Hubane ekstreemelektroonika Aja auk. Neil Young teeb Kraftwerki Prantslaste järjekordne retrokummardus Kõrb ja vabadus Kuldse Maski valguses ja varjus Glämmi ja gruuvi Reidi tee kütab kirgi Lindinimese kannatused dekadentlikus metropolis Viimane veerg Las ma lõbustan sind Teeme rahval tuju paremaks Raadio-, tele-, Google'i-, Facebooki- ja iPadi-eestlased Peeter Langovitsi tagasivaade: spordisaal Toompea valitutele Nädala album. Mustanahalise briti seks ja linn Peeter ja Tiina Nõges: mõistus kui kohastumine (2) Arter Smuutitäht jõudis koju Rogain – otsetee mugavustsoonist seiklusse Kuninganna Elizabeth sööb selleks, et elada, mitte ei ela, et süüa Vanalinna hästi hoitud saladus: Rataskaevu 16 Elevantidel loomaaias külas Kevadputukad ja teised mutukad Õunaraksus käijast korruptantide süüdistajaks (2) Manicud tulevad Tallinna Ühe sõltuvuse asemel teine Bertha Benzi unenägu Eesti misjonär päästis Aleppos tuhandeid armeenlasi (1) Filmitegija: Hedwig Büll on kangelane teistelegi kui vaid armeenlastele (2) Pikal mehel on asjadest hea ülevaade Detailid panevad stiilipunktid paika Hirm ei vii edasi (4) Lõunamaa ja põhjamaa Heleia Nestal Zibo: algul võtsin isiklikult, et miks inimesed mind tervitada ei taha Hundipoiss Mowgli seiklused Eesti Vabariigi juubeliooperi ülekanne võiks toimuda virtuaalreaalsuses Meelelahutus Koomiks Sudoku

Isa, poeg ja püha ihu

3 min lugemist
Mart Helme FOTO: Andrus Peegel

Kõik, kes Tartu Ülikoolis ajalugu õppinud, on küllap kuulnud lugu mehest, kes arhiivisaalis püsti kargas ja õnnelikult hüüdis: «Minu esivanem oskas prantsuse keelt!» Asjatundlikumad teadsid, et dokumendis märgitud «Französische Krankheit» ei ole mitte võõrkeeleoskuse kinnitus, vaid tähendab «prantsuse haigust» ehk süüfilist.

Kes natukenegi põhjalikumalt perekonnalooga tegeleb, selle ees avanevad lood ja elusaatused. Jätkub imestamist, kui erinev praegusest Eestist oli kasvõi 19. sajandi elu oma keeruka inimeste lahterdamise süsteemiga. Tänapäeval ütleksime, et haiguse pärast ei peaks kedagi häbimärgistama. Nüüdses Eestis ei märgi loodetavasti ükski pastor üksikema last ristimisraamatusse sõnadega «hoora poeg».

Pisutki süvenenumalt oma esivanematele tagasi vaadates vajuvad tagaplaanile nii uhkus kui ka alaväärsust toitev piinlikkus oma päritolu pärast (sest igaüks leiab oma suguvõsast mitmesuguseid lugusid). Asemele astub tahtmine mõista. Tahaks väga uskuda, et oleme kogumina muutunud empaatilisemaks, üksteise vastu heatahtlikumaks, tsiviliseeritumaks kui sajanditetagused põlvkonnad.

Tsiviliseerituse väljendus on seegi, et me ei järgi sõna-sõnalt džihaadiprogrammi, mille jumal andis Moosesele Siinai mäel. Muuhulgas hüüdis jumal: «Issand on halastaja ja armuline /…/, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patud lastele ja lastelastele kolmanda ja neljanda põlveni!» (2Ms 34: 6-7)

Tragikoomiline tõik tõesti, et Mart Helme kolmanda ja Martin Helme neljanda põlve esiema vist ei olegi olnud ihult eestlane. Me ei mainiks seda kunagi kuidagi teisiti kui pelgalt huvitava perekonnaloolise faktina, kui Martin Helme poleks pidanud võimalikuks rünnata Marina Kaljuranda tema rahvuse pärast.

Martin Helme vabandab nüüd: «Me keegi ei tegele tõupuhta eestlase väljauurimisega. See on totakas tegevus. See ongi seesama natsieugeenika mõtteviis ja me ei tegele mingite vereliinidega.» Ometi ütles ta veel teisipäeval Viljandis: «Ma ei pane Kaljurannale pahaks, et ta on venelane, aga ma ei arva, et venelane võiks olla Eesti president.» Ja kordas veel neljapäeval Sakala ajakirjanikule Rannar Rabale üle: «Peame õigeks, et president oleks eestlane nii hingelt kui ka ihult.» Ihult!

Mulle kohe üldse ei meeldi igal võimalikul juhul Hitleri nimega vehkimine, aga miskipärast meenub ilukirjanduslik stseen, milles SS-lane taob jalaga üht inimest. «Mida te endale lubate! Ma olen kolmveerand-aarialane!» karjub pekstav ja kuuleb vastuseks: «Minu jaoks oled sa veerand juuti.»

Kui keegi peksaks Helmeid (nende rahvuse pärast), siis mina astuksin kindlasti vahele. Mu meelest teeks sama iga hea ja julge Eesti inimene. Sama selgelt tuleb aga vahele astuda ka siis, kui EKRE ründab kedagi teist tema rahvuse pärast.

Ajalugu õppinud Helmed peaksid meenutama «Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele» ja meie põhiseadust. Eesti riik on oma esimestest hingetõmmetest peale ühemõtteliselt vastu diskrimineerimisele rahvuse alusel. Ka sellisele tegevusele õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. EKRE pakutav riik aga erineb üha selgemalt sellest Eestist, mida paljud põlvkonnad on ehitanud, kaitsnud, hinges hoidnud ja taastanud.

Isa võiks poja ja teised vaimud mõistlikkusele kutsuda, aga ei tee seda. Sellest ei jää üle arvata palju muud, kui et poeg Helme sõnad väljendavad parteiliini, mis ei viska kinnast mitte pahale «poliitilisele korrektsusele», vaid Eesti rahva ajaloo kõige tähtsamatele meelsusavaldustele.

P. S. EKRE mantra osaks on saanud vastuseis poliitilisele korrektsusele. Olen viimasel ajal lugenud selle sõnapaari moodsast ajaloost ja sisust ning olen nõus, et poliitilisel korrektsusel ei peaks olema kohta akadeemilises arutelus. Ka ajakirjanduses olgu esikohal tõe taotlemine, mitte mingisugune parteiliin. Kuidas on aga lood parteiga EKRE?

Martin Helme on andnud ise selge vastuse: «See on propaganda tükk, noh, ja teeb väga hästi oma tööd. Nii et ärge palun heitke mulle midagi ette.»

Kui «parteiliselt õige» valetamine on lubatud, on EKRE järelikult loonud oma poliitilise korrektsuse.

Seotud lood
    15.04.2016 18.04.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto