Urve Eslas: «ma ei ole» - kultuurist välja tõukamisest

2 min lugemist
Urve Eslas FOTO: Erakogu

Mõni aeg tagasi nägin, kuidas toimub kultuurist välja tõukamine. John Deely, Ühendriikidest pärit semiootik, esitas loengus kontseptsiooni inimesest kui semiootilisest loomast, keda eristab muudest loomadest see, et talle on märgid ja tähendused olulisemad kui asjad. Üks üliõpilane, samuti Ühendriikidest, ei olnud nõus: inimene ei ole loom, vaid jumala näo järgi loodud olend, ja kõik viited inimesele kui loomale on teotus. Deely reageeris nagu iga teadlane, kes on vastakuti kreatsionistiga: ta ei vaielnud, vaid soovitas üliõpilasel «minna tagasi Kasahstani».

See «mine tagasi Kasahstani» on tähelepanuväärne reaktsioon. Nagu öeldud, üliõpilane oli Ühendriikidest, just nagu Deelygi. «Mine tagasi Kasahstani» tähendas Deely keeldumist jagada üliõpilasega sama kultuurilist identiteeti.

Sarnane keeldumine ühisest identiteedist leidis aset Londonis läinud aasta lõpul, kui Leytonstone’i metroos toimunud terrorirünnakut pealt näinud sisserännanu hõikas terroristile: «Sa pole mingi moslem, vennas!» See, kas hõiganu oli usukombeid järgiv moslem või mitte, ei ole oluline, oluline on keeldumine kultuurilise identiteedi jagamisest.

Kultuurisemiootiliselt saab seda, kes oleme meie, määratleda selle järgi, kellele me end vastandame. Mõned päevad tagasi kirjeldas Robert D. Kaplan Ühendriikide ajakirjas The Atlantic, kuidas Euroopa identiteet kujunes läbi vastandumise islamimaailmale. Nende kahe siin toodud näite puhul on aga tegu sammuga kaugemale: enesemääratlemine toimub vastandudes sama kultuurilise taustaga inimestele.

Kui kultuurisemiootikast võtta samm identiteedifilosoofia poole, siis seal on identiteet üks inimese peamisest vajadusest ja peamine konfliktide allikas. Kui huvid on läbiräägitavad, siis vajadused, teiste seas identiteet, ei ole. Konflikt algab sealt, kus osa ühiskonna liikmetest leiab, et nende identiteet on ohustatud.

See on ka põhjus, miks näitamaks oma solidaarsust, antakse teada, et jagatakse identiteeti: «Ma olen berliinlane» (John F. Kennedy 26. juunil 1963) «Me oleme ameeriklased» (pärast 11.09.2001), «Ma olen Charlie» (pärast 7.01.2015), «Ma olen pariislane» (pärast 13.11.2015), «Ma olen brüssellane» (pärast 22.03.2016).

Aga identiteedijagamistest huvitavamad on keeldumised identiteeti jagada. Need kaks näidet, mis enne toodud sai – «mine tagasi Kasahstani», mis tähendas «sa ei ole ameeriklane», ja Londonis aset leidnud «sa ei ole moslem» –, on näited sellest, kui keegi eksib meie väärtushinnangute vastu nii suurel määral, et me tunneme vajadust ta välja tõugata. Kuid mis saab siis, kui olukord on nii vastuvõetamatu, et ainus lahendus näib olevat enda välja arvamine?

Läinud nädalal kuulsin Londonis raamatumessil kõnelust, mille katke jäi meelde: «Kui see peaks juhtuma, ma ei ole enam britt.» «Selle» all peeti silmas Brexitit. Sarnast avaldust olen kuulnud ameeriklastelt: «Kui Trump saab presidendiks, ma ei ole ameeriklane.» Erinevalt kultuurilisest vastandumisest, mis aitab luua identiteeti, väljendavad need kaks lahtiütlemist ja lootusetust. Mis tähendab, et olukord on nii vastuvõetamatu, et pigem eitatakse enda kuuluvust kui lepitakse olukorraga.

Need näited tulid mulle meelde, kui lugesin sotsiaalmeediast sissekannet: «Kui Helme ei pea Kaljuranda õigeks eestlaseks, ei taha mina olla eestlane.» See peaks olema koht, kus kinni pidada ja mõelda. Helme on kõigest provokaator, aga reaktsioonina sellele oleme jõudnud lähedale identiteedilõhkumisele, mis võib teha halba rohkem, kui üks provokaator teha saab.

Seotud lood
    16.04.2016 19.04.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto