Juhtkiri: harjutusväljak noortele talentidele

FOTO: Urmas Nemvalts

Spordiuudistest saame aeg-ajalt ikka lugeda uutest spordiplatsidest ja –objektidest, mis erinevates Eestimaa nurkades on avatud ning millest kaua seal puudust tuntud. Investeering mingi ala infrastruktuuri on ikka olnud ühtlasi investeering ka tulevikku ning garantiiks, et edaspidi leiduks suures maailmas eesti mehi ja naisi, kes oma väikest kodumaad esindaks ja tutvustaks. Me oleme harjunud mõttega, et sport on visiitkaart.

Samasuguseks visiitkaardiks, või võib-olla pigem öelda saadikuteks, on ka meie muusikud, kes Eestis kasvanud ning suurtele lavadele murdnud. See ei kehti ainult meie kohta, võime vaadata ju ka oma naaberrahvaid: soomlastel on maailmakuulsad Sibelius ja Kaija Saariaho, lätlastel Mariss Jansons ja Gidon Kremer. Suurtele lavadele murdmine ei ole põrmugi lihtsam ülesanne kui mõnel pallimängijal end mõnda maailma tippliigasse murda, sest konkurents näiteks klassikalise muusika vallas on sageli sama tihe ja tee eduni pikk ja konarusi täis.

Seepärast on tõeliselt hea, et pärast pikka ootamist saavad meie tulevased interpreedid muusika- ja teatriakadeemias oma harjutuspaiga vajaliku kontserdisaali näol. Oma blackbox’i saavad ka sama õppeasutuse teatritudengid. See on parim garantii, et sellest õppeasutusest väljuvad tulevikus uued meistrid, meie tulevased Lembit Ulfsakid ja Eri Klasid. Ja äkki saab meil ühel päeval olema ka oma Sibelius…

Erilist heameelt valmistab muidugi kooli uus kontserdisaal. Kõrgemal muusikaõppeasutusel on seljataga väärikas ligemale saja-aastane ajalugu ning pea sama pikk on olnud ka oma maja ja ruumide ootus. 1999. aastal valmis lõpuks ometi muusikaakadeemia oma maja, kusjuures plaanid selleks olid tehtud juba 1980. aastate lõpus. Kuid siiani on puudunud oma kontserdisaal, selle ehitus on ikka takerdunud muutlikesse poliitilistesse oludesse. Nende plaanide realiseerimist on pidurdanud ka muude kultuuri suurobjektide ehitused, mh Eesti Rahva Muuseum, teine kultuuriobjekt, mille valmimist pikisilmi oodatud.

Kuidas võiks ette kujutada Eesti suusatamise järelkasvu Tehvandi suusakeskuseta Otepääl või jalgpalli järelkasvu ilma Tallinna kesklinna kerkinud Lilleküla kompleksita. Tulevikus võime ainult imestada, kuidas sai meie klassikalise muusika järelkasv olla nõnda pikalt ilma oma harjutuskohata. Nii muusika kui ka sport on osa meie kultuurist ning nende kordaminekutest tunnevad rõõmu paljud. Ja mitte ainult Eestis. Suur vene helilooja Pjotr Tšaikovski on ju näiteks muusika kohta öelnud, et see on kõigi ühine varamu, millesse panustavad eri rahvaste esindajad, ja ka kasu toob see ühtemoodi kõigile.

Seotud lood
18.04.2016 20.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto