Sisukord
Arvamus
Postimees
17.02.2020
Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust (7) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära (1) Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka (1) Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (2) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Galeriid ⟩ Eripärased hotellid raputavad Tallinna (1) Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus (9) Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust (15) Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi (1) Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Loginov jäi norralaste hammaste vahele Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada (1) Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Jelena Skulskaja veste: oh là là! Madam ei joogi?

5 min lugemist
Jelena Skulskaja FOTO: Postimees/Scanpix

Juba mõni päev enne terrorirünnakuid oli Brüsselis õige ärev: igal sammul vaatasid pärani avaustest vastu automaaditorud, linnas olid lõputud liiklusummikud, vähegi olulisemate hoonete juurde oli masinaga võimatu pääseda, sest kogu kesklinn oli muudetud jalakäijate tsooniks.

Tellijale

Küllap vaid ületamatu väiketraumade soodumus ja kirjanikule hädavajalik oskus sattuda tragikoomilistesse ja anekdootlikesse olukordadesse kehutasid mind jätma jalga mingi piirde taha ja lajatama keset tänavat pikali niipea, kui meie suur grupp oli asunud hotellist europarlamendi poole teele – olime lennanud Brüsselisse Tunne Kelami kutsel kui kooliõpilaste esseekonkursi žürii liikmed ja võitjad.

Europarlamendi liikmete haigla

Loomulikult aitasid noored ja tarmukad esseistid mind kohe püsti, aga edasi minna ma enam ei suutnud: vigastatud jalg tursus üles, purustas täitsa iseseisvalt ahistavad saapapandlad ja paiskus vabadusse, võttes jalgpalli kuju ja suuruse. Taksoga ühtegi haiglasse ei pääsenud – nagu öeldud, oli liiklus sisuliselt halvatud. Pikemat aega kohapeal viibinutega nõu pidanud, otsustas Kaja Villem, meie grupi saatja ja mu sõbranna, et meil tuleb sõita luksuslikku ja kallisse erakliinikusse, kus kindlustus küll ei kehti, see-eest vastab osutatava meditsiiniteenuse kvaliteet igati hinnale. Väljapääsmatutes olukordades pöörduvat europarlamendi saadikud just sinna. Ning taksoga saab otse ukse ette.

Kliiniku trepil istus kanderaamil kipsis mees, jalalaba oli aga kipsita ning paljana tuulele ja vihmale valla. Mehe kõrval istus trepil noor naine, silmitses kipsi ja nuuksus. Ei saa siin jätta (tõsi, tugevasti longates) ette ruttamata ja jätta teada andmata, et kui ma neli tundi hiljem kliinikust lahkusin, istus paar endiselt täpselt samamoodi trepil, ainult paljas jalalaba oli jõudnud läbi vettida ja siniseks tõmbuda …

Kehakas registraatoriproua aknakese taga, mis asetses nii, et kuidas ka ei püüaks, lähedale ei pääse, kaitstes teda sel moel sama turvaliselt nagu näiteks raha lugevaid pangatellereid, ei tundnud minu jala vastu mingit huvi, küll aga tegi passist koopia (milleks kulus teises ruumis tükk aega) ja seletas siis, et kindlustusega nende asutuses arvestada ei saa, veendus, et ma mõistsin teda, see tähendab, küsis seda viis korda üle, kahtlustades mind siiski juhmuses, ja alles siis lubas minna vastuvõtutuppa.

Meie Haapsalus, Viljandis või Jõhvis sellist vastuvõtutuba juba ei näe: räämas seinad, kunagi valge, aga nüüd kirjeldamatut värvi ebaühtlaselt asetatud kahhel (sellist võib leida enne remonti perede juures, kus mees on viimased viisteist aastat jutti tõotanud joomist maha jätta) ja imetabased sildid kirjadega «Mitte helistada!» (kellanupp, muide, oli olemas), «Mitte koputada!» (ka uks oli olemas) ja «Mitte siseneda!».

Nurgas nutab noor naisterahvas (teine, mitte see, kes trepil). Rohkem pole kedagi. Ustel on klaasid, aga need on üle tõmmatud valge värviga, sekka mõni mahakoorunud laik, mida piieldes võib aru saada, et kuskil seal saladuslikes sügavustes ehk osutataksegi kellelegi erakorralist abi.

Kas te ei joo isegi veini?

Kellaosutid tiksuvad edasi tasakesi, turse aga paisub kiiresti. Me ikkagi helistame ja koputame ja läheme sisse. Viimaks ilmub mu ette elegantne kaunis mees imepäraselt kena nahkkaantes kaustaga ja hakkab, nagu parimates prantsuse komöödiates, esitama küsimusi, mis veenavad mind taas, et elu kahtlemata jäljendab kunsti, mitte aga vastupidi.

«Kas madam suitsetab?»

«Ei.»

«Kas madam joob?»

«Ei.»

«Üldsegi mitte?»

«Mitte üldse!»

«Ah, asjata! Kui madam oleks õhtul joonud pokaali-paar head punast veini, siis ta ei vaataks mind praegu nii nukralt. Ma soovitan teil kogu südamest mitte loobuda täielikult alkoholist – vahel on kaine pilk täiesti hukatuslik. Jah, just! Naeratage nüüd ometi!»

«Doktor,» pomisen mina, «kas te ei võiks mu jalga vaadata?»

«Jalga? Milleks? Meil on siin suurepärased erialaarstid, aga minu ülesanne on paika panna üldpilt: temperatuur, vererõhk, meeldiv vestlus. Kõik muu, nagu öeldakse, teeb juba loodus ise …»

Ja jälle olen ma vastuvõturuumis. Taas helistan, koputan ja sisenen loata. Imetlusväärne meesterahvas, nii aastat viiskümmend, otsekui Buñueli filmist, tõuseb kirjutuslaua tagant, kummardub üle selle ja vaatab mu jalga – täpselt seda osa, mis oli pükste alt näha!

«Oh là là, madam, kui õudne! Teil on arvatavasti väga valus? Teile on vaja röntgen teha.»

15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto