Sisukord
Reisikirjad
Postimees
22.04.2016
Eesti Palju õnne Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Kallasele sobib, kui kõrged kohad on Reformierakonna käes Tagakülg Sajad maksuvõlglased lähevad Panama kaudu ühishauda Omniva töötaja sokutas metsa alla autotäie reklaamlehti (5) Terras on veendunud, et NATO suurendab kohalolekut Baltimaades Erki Savisaar jäi plagiaadiga vahele (16) Estoonlased jooksid võidu Majandus Majanduse lühiuudised Nopri üritab kasemahlatooteid müüa Kesk-Euroopas Idufirmade kauplemisplatvorm alustas tööd Sajad maksuvõlglased lähevad Panama kaudu ühishauda Telia klientidele avanevad mobiilimakse võimalused Majandusminister Michal liidab raudtee ja sadama üheks haldusfirmaks (1) LHV plaan eelistada pensionifondide kliente võib olla seadusega vastuolus Välismaa India tiigrid annavad tulevikulootust Ukraina nendib Savtšenko vabastamise asjas edenemist Kätlemisest keeldumine seadis ohtu kodakondsuse Hijabi toetusüritust saatis sotsiaalmeedias irvitamine (13) Tiigripeenis ja karusapp ehk Hiina looduskaitse eripärad Uued näod dollarikupüüridel Arvamus Edgar Savisaar: mida ütles Ansip oma intervjuus tegelikult (7) Päeva karikatuur Henrik Roonemaa: idufirma «Russkii mir» tahab maailma vallutada (1) Peep Pahv: kaklus on läbi, EOK-l on aeg tegutseda Juhtkiri: ometi kord pärisreform? Postimees 1892. aastal: «naesterahva küsimusest» Kalle Voolaid: mis aitas jõumees Lurichi tippu? Kaire Uusen: palgalõhest teistmoodi pilguga (4) Kultuur Jaanus Samma ooperlik mälutöö (2) Kultuuri lühiuudised vol2 Kultuuri lühiuudised Mõhk ja Tölpa Belgia metsades Sport Spordi lühiuudised Tänak ja Ogier püüavad Argentina needust murda Ametisse asusid Eesti legend ja Soome spetsialist Sõõrumaa: Seal, kus Sõõrumaa käe külge paneb, on alati muutused Sõber rikkus Raplas oma juubeliplaanid Tallinn Omniva töötaja sokutas metsa alla autotäie reklaamlehti (5) Omanikud ei taha süstlavahetuspunktile ruume üürida Tarbija Unustamatud matused Sulawesil Nirvana, Gizmo ja Hello Kitty ühe katuse all Tartu Teele, ainulaadne peksusüsteem, pull – kõik ühest kohast Arhitektid pöörasid lasteaiad pea peale Nostalgia on hea, aga muuseumis ei taha elada Bussipeatusi valgustab päike Meelelahutus Koomiks Sudoku

Unustamatud matused Sulawesil

6 min lugemist
Eksootilised puud, bambusest hütid ja rohekassinine vesi on Sulawesile omane. FOTO: Erakogu

​Oleme teel Indoneesiale kuuluva Sulawesi saare keskosas asuvasse Tana Toraja piirkonda, mis on kuulus oma suurejoonelise matusekultuuri poolest. Kõige levinum viis sihtkohta jõudmiseks on võtta Sulawesi pealinnast Makassarist ööbuss. Nii võtab kogu seiklus aega vaid üheksa tundi. Meie otsustame teha teistmoodi – kulgeda aeglaselt, külastada saare teisigi vaatamisväärsusi ja hääletada nii palju kui võimalik.

«Kuhu te sõidate?»

«Vanaema matustele.»

«Mul on väga kahju.»

«Tänan, aga ta suri juba viis aastat tagasi.»

Just selline vestlus rullub lahti minu ja sohvri vahel Indoneesiale kuuluval Sulawesi saarel.

Emmanuel on kolmas autojuht, kes meid ilma rahata edasi viima nõustub. Autoust avades üürgab seal indoneesiakeelne: «Aku cinta Yesus dan Yesus cinta ku!» (Tõlkes: «Ma armastan Jeesust ja Jeesus armastab mind!») Teadsin, et Tana Toraja rahvas on kristlik, aga ei oodanud, et noored inimesed entusiastlikult piiblilauludele kaasa laulavad.

«Sulle meeldib?» küsib mees ning lülitab sisse autosse ehitatud ekraani, millel salatirohelisse maani kleiti riietunud korpulentne daam käed taeva poole tõstab ja laulma hakkab. Ekraanil jooksevad Jeesusest kõnelevad laulusõnad, et ka mina kaasa laulda saaksin.

80 protsenti Tana Toraja elanikest on ristiusku.

Emmanuel õpetab Makassari ülikoolis ning on kohaliku jalgpallimeeskonna füsioterapeut. Üks teema, mis mehe täiesti pöördesse ajab, on pühvlid. Ta võtab taskust telefoni, samal ajal mägiteedel osavaid manöövreid tehes, ja otsib mulle Facebookist pilti oma hallisegusest sarvikust.

«Üheksa miljonit,» ütleb mees ja jätab minu tagaistmel õhku ahmima.

Hind eurodesse ümberarvestatult teeb ligi 9000 eurot. Riigis, kus inimeste keskmine päevapalk on viis eurot, on see väga-väga suur summa. Mees lisab tagasihoidlikult, et loom on alles vasikas – täiskasvanud looma ostes tuleb sageli välja käia kümme korda suurem summa.

Facebooki seinal olevaid postitusi allapoole kerides ilmub üha uusi ja uusi pilte pühvlitest. Selle looma omamine on prestiižiküsimus. Ilma selleta pole matusepidamine võimalik, lisaks pannakse hunnik raha magama pühvlivõitlusel.

Elu nagu dokfilmis

Järgmisel päeval enda järel autoust sulgedes võime harjumuspärase maailmaga mõneks ajaks hüvasti jätta. Lopsakas rohelus kombineerituna sürreaalsete paadikujuliste majadega paneb ka laisema turisti kotist kaamerat otsima. Tekib tunne, nagu oleksin sattunud mingisse kummalisse fantaasiafilmi, või nagu minu sõber tabavalt mainib: «Näib, et arhitektid on LSD laksu all tööd teinud.»

Enne veel, kui küsida jõuan, räägib giid mulle legendi sellest, kuidas siinsed elanikud Indo-Hiinast paatidega Sulawesile sõites tormi kätte jäid. Torm lõhkus nende paadid ja nii ei jäänudki meresõitjatel muud üle kui reis lõppenuks kuulutada ning paadi alla magama heita.

Matusepaiga poole jalutades selgitab giid meile, miks siin inimesi kohe maha ei maeta. Õpime ruttu, et asi seisab raha taga. Nimelt pole 1000 külalisega matusetseremoonia korraldamine just odavate killast. Pidu peab olema aga võimalikult uhke – usutavasti toob see head õnne. Loomulikult on see ka hea võimalus oma jõukust demonstreerida.

Noortel toradžalastel jääb üle vaid loota, et nad jõuavad enne vanavanemate surma veel pulmapeo ära pidada. Et matusteks rahakogumine võtab aega, siis surnu balsameeritakse ja jäetakse majja, elavate keskele, matuseid ootama.

Minu kommentaarile, et kas see õudne või vastik pole, teeb giid suured silmad. «Meie usume, et inimene pole enne matuseid päriselt surnud. Ta on lihtsalt haige,» selgitab ta.

Mõtisklen just vaikselt õnnest ja rahulolust, kui külatänavale kogunenud rahvas äkki juubeldama hakkab. Matuserongkäik paistab. Kõige ees roosad pühvlid, siis musta pitsi riietatud vanad naised ja lõpuks kirst külavanema surnukehaga. Kirst on asetatud tohutule bambuskonstruktsioonile, mida kannab kümmekond T-särkides noormeest. Tuju on meestel juba laes.

Plaksutan teeservas minagi, kuni ühel hetkel poisid kirstust lahti lasevad ja kogu kupatus suure põntsuga mulle peaaegu varbale kukub. Mis nüüd? Veesõda! Poisid jooksevad karjudes ringi, loobivad üksteist ja kirstu vett täis joogitopside ja jalast võetud plätudega.

Siis loetakse kolmeni ja tõstetakse kogu kupatus jälle maast üles. Kuid seltskond ei jõua just palju kaugemale, kui kirstul jälle maha kukkuda lastakse, ning kogu varasem ekstaas kordub.

Rongkäik suundub suurele külaplatsile, mida ääristavad bambusest paviljonid. Meid viiakse ühte sellisesse, pannakse vaibale istuma ja pakutakse vett.

«See on ajutine ehitis ja lammutatakse matusepeo lõppedes ära,» selgitab giid.

See, mis mõte on ehitada 1000 inimesele varju pakkuv konstruktsioon ja siis jälle maha võtta, vaatamata sellele, et matused toimuvad siin suvel pea iga päev, jääb mulle arusaamatuks.

Nõutust tekitab ka ilutulestik. Et päike on keskpäeval seniidis, saame nautida vaid paugutamist ja tossu. Vaikselt hakkab mulle kohale jõudma, et siinsetel inimestel vist tõepoolest ongi väga palju raha.

Surmakarjed söögi ajal

Edasi toimetatakse kirst külaplatsile ehitatud torni. Pikkade indoneesiakeelsete kõnede saatel tiirutavad minu mõtted küsimuse ümber, millal siis süüa pakutakse?

Mitte veel. Kõigepealt hakkab sadama raha. Esialgu väiksemad kupüürid, lõpuks aga puistatakse tornist juba 50 000 ja 100 000 rahatähti, mis eurodes teeb vastavalt viis ja kümme. Selline rikkuse näitamine ei jäta loomulikult kedagi külmaks, eriti aga neidsamu kirstu kandnud noormehi. Pooltõmmatud sigaret kustutatakse kiirelt tolmusesse maamulda ja joostakse nii, kuis jalad võtavad.

Torni all toimub aga tõeline ellujäämisvõitlus. Rahatähtede püüdmiseks pannakse käiku kõik: küünarnukid, hüppamis- ja rabamisoskus. Kogu pilt meenutab punkkontserdi lavaesist.

Kui noormehed, lai naeratus näol, lõpuks platsilt lahkuvad, on ka minul põhjust naeratamiseks. Serveerimisele tulevad riis ja kala. Imetore!

Vähem tore on aga fakt, et söögiajaks on planeeritud pühvli ohverdamine. Niisiis kõlavad pidusöögi taustaks vaese looma surmakarjed ja külaplatsil voolab veri. Põrgukuumuses on kohale lennanud ka kärbsed, kes end minu riisikuhja ja surnud looma vahel jagavad. Ajan kärbseid käega laiali ja üritan kõigele vaatamata midagi hamba alla saada, ehkki isu kadus koos pühvli hingega.

Loomapiinamine aga jätkub. Ei lähe kaua, kui giid meid jälle tagant kiirustab – kohe-kohe on algamas pühvlivõitlus.

Võitlust peetakse külalähedases orus. Sündmus endast midagi põnevat ei kujuta. Kaks looma müksavad üksteist sarvedega, kuni üks alla annab ja tuhatnelja areenilt minema tuiskab. Näib, et pühvlite näol pole tegu just eriti agressiivsete loomadega. Nii mõnigi kord vaatavad kaks looma üksteisega tõtt ja ei liigu sentimeetritki, mis sest, et omanikud neid kõigepealt sõnadega õpetada püüavad, siis aga lihtsalt sarvipidi kokku lükkavad.

Ärahirmutatud kaotaja ei vaata aga alati ette, kuhu ta jookseb. Nii tormabki üks sarviline otse rahva sekka. Esimese ehmatusega ei taipa ma kohe, mis toimub või kuhu minna. Õnneks on minu noormehel rohkem oidu. Ta tõmbab mind otsekohe putka taha varju, vaid hetk enne seda, kui amokijooksu tegev loom meist meetrikauguselt möödub.

Seda, mis surnukehast edasi sai ja kuidas matusetalitus lõppes, me ei näinud. Kuid teame, et surnud maetakse siin käsitsi kaljudesse uuristatud koobastesse. Selline töö võtab aega pool aastat ning eks seegi ole üks põhjus, miks kohalikud matused peetakse hiljem ja on nii kulukad.

Paradiisi hind

Meie kitsasse paati astub sinise kleidiga naine ja lükkab murelikult oma blondid kiharad kõrva taha. Murelikult sellepärast, et Irina on siinse saare ainsa külalistemaja omanik. Meie aga oleme seljakottide suuruse järgi otsustades tulnud kaugelt ning selleks, et mõneks ajaks jääda.

«Mul on teile halb uudis!» teatab Irina.

Kas tõesti peame paadi otsa ümber keerama ja öömajaotsingutega algusest alustama?

«Saan teile öömaja ainult kolmapäevani pakkuda – pärast seda on bangalo kahjuks juba reserveeritud.»

Tahaksime õnnest lakke hüpata, või siis pigem troopilisse loojangutaevasse. Vinname seljakotid selga, libistame varbad kristallselgesse merevette ja õhkame oma ajutist kodu nähes. Rand, merevaade, terrass, võrkkiik, džungel akna taga – mida see hing ikka rohkem ihaldab? Kui lisada sellele kolm söögikorda päevas ja 11-eurone päevatasu, mõistab igaüks, miks nõnda rõõmustame. Mis sest, et saame esialgu jääda vaid kaheks ööks. Olime ju vaid mõned minutid tagasi lootuse kaotanud kodutud.

Siia jõudmine polnud aga mingi meelakkumine. Muuhulgas pidime läbi tegema 30-tunnise meresõidu suurel parvlaeval, kus oli vaid üks WC, loksuma tunde ööbussis surutuna ühe väga paksu ja ühe väga jutuka kohaliku vahele. Ületama mitmeid mäeahelikke autodes, mille sõidustiil mind nii mõnelgi korra oksekoti järele haarama sundis. Veetma magamata öö reisiraamatutes soojalt soovitatud hotellis Oaas, mis miskipärast kõrvulukustava karaokebaari kõrvale on ehitatud. Üritama midagi hamba alla saada söögikohtades, mis üllatasid sind kõigega – alates nahkhiirtest ja kuldkaladest kuni koeraliha serveerimiseni.

Kõike seda selleks, et jõuda paradiisi ehk teise nimega Togeani saartele Sulawesi lõunaosas rahu ja puutumatut loodust nautima. Siinkohal küsiks minu ema, miks on vaja maailma teise otsa sõita, kui puutumatu looduse nautimiseks võib kodust ka 15 minuti kaugusele jõe äärde minna.

Tegelikult aga asus minu kodu siis Indoneesias ning selles 238 miljoni elanikuga riigis on lood teised. Kui sa just saja plõksuva fotoaparaadi saatel täisriietuses ujuma ei taha minna või Balil turistidest üleujutatud randu puutumatuks paradiisiks ei kutsu, jääb üle vaid üks – võtta ette pikk teekond.

Kuid saarestiku peasaarele jõudmine meie muresid veel ei lahendanud, ehkki esialgu näis, et õnn on meiega. Nimelt olime reisijuhist välja otsinud imetoreda külalistemaja ning esimeselt vastutulijalt selle öömaja kohta küsides saame vastuseks: «Tere, mina olen Pondi Lestari omanik.»

Üliäge! Meie juubeldamise lõikavad kui noaga läbi mokaotsast lisatud sõnad: «Aga meil on kõik täis: 35 inimest kümnes bangalos ja täna tuleb kümme veel.»

Niipalju siis puutumatust paradiisist!

«Aga ma võin oma onuga rääkida. Kui teil midagi selle vastu pole, saate äkki onu restoranis laua all madratsil magada.»

Paradiisi ma sellisena küll ette ei kujutanud.

«On meil veel mingeid võimalusi?» pärin murelikult.

Tuleb välja, et on veel mõned saared, kus asuvad külalistemajad, ent needki võivad olla juba broneeritud. Matkasellid, nagu me oleme, poleks meie jaoks mingi probleem need kohad läbi käia ja tubade kohta küsida. Kuid üle vee kõnnib jätkuvalt vaid Jeesus.

Et kõik kohad läbi käia, tuleb siin palgata paadiga kalamees, kes iga otsa eest kena kopika kasseerib. Aga midagi pole parata. Asume mootori surinal teele. Anete Kruusmägi

Seotud lood
21.04.2016 23.04.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto