Sisukord
Kultuur
Postimees
20.02.2020
Osula tarkvarafirma vallutab Aafrika ja Ameerika (2) Eesti Noor hooldekoduelanik: meditsiin hoiab elus neid, kes kunagi elama ei hakka (2) Riigikogu uurib vesinikuenergeetikat (2) Seksuaalsuhe õpilasega viis õpetaja kohtu alla (4) Mälestades Eesti tanki nimega Külli Majandus Yandex.Taxi kavatseb jätkata tegevusloata Rimi muutis kilekotid tasuliseks kriitika ja konkurentide kiuste Välismaa Bloomberg ostis koha USA presidendivalimistel Vene aktivist pani seksiskandaaliga Macroni partei kõikuma Vene humanitaarteadused on rahastamisreeglite tõttu tupikseisus Arvamus Marek Strandberg: miljonilinn Tallinn (9) Andres Herkel: aga Venemaa valmistub sõjaks (9) Vilja Kiisler: ajuvabadus ei tähenda sõnavabadust (5) Juhtkiri: elukvaliteet ja surm (1) Aivar Pau: jagamismajanduse ämber (3) Meie Eesti Kadri Tammepuu: lahendusi perearstide nappusele Asendusarstid päästavad päeva Kultuur Eesti kunst saab erakordse võimaluse Eesti kaasaegsele kunstile on omane väga tugev eksperimentaalsus Kui kirest kasvab katastroof Ühe soovi täitumine Sport Euroopa võrkpallijuhiks pürgiv Pevkur: mõnes suurriigis pole vollet sisuliselt olemas PM Skopjes ⟩ Korvpallifännid mäletavad hirmsat sauna, kuid usuvad nüüd võitu Tarbija Rimi muutis kilekotid tasuliseks kriitika ja konkurentide kiuste Reis Somaalimaa – riik, mida pole olemas Maa Elu Nädala mõte: lapsed metsa (2) Arst maainimeste tervisest: ülekoormuse hind on tervise kadu või siitilmast enneaegne lahkumine Kaitsealuste maade riigile ostmise järjekord lüheneb jõudsalt Teadlane, kes kinkis meile magusama sõstra Palgitöö käsiraamat aitab kooliraha kokku hoida Halba ventilatsiooni saab parandada Mis toimub meie ilmaga? Tatrapliinid lõhetartariga kodumaa sünnipäevaks Salatikasvataja püüab öösel rohkem pilku kui päeval Olukord Peipsil: kõik teevad hirmsasti tööd, aga raha ei teeni keegi Tartu Teatripublikut kimbutab parkimiskitsikus Kuldsete tammelehtedega medali pälvinud päästja riputab vooliku varna Marja tänava kõnniteedel laiutavad autod Tartu ettevõtlusosakonna juhataja läheb pensionile Keskkonna­hoidlikkust järgides võib sattuda rohepesu ohvriks Triin Lellep salvestas Eestile mõeldes loitsulise video Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Aeg annab tüdimust

3 min lugemist
Tõnu Õnnepalu FOTO: Enn Veevo

Tõnu Õnnepalu «Klaasveranda» kõigub kahe impulsi vahelises pinges. Ühelt poolt paistab siit kätte olemasoleva tühisus; tunne, et elu on pelk unenägu. Aga teiselt poolt ei anna tühisuse taju budistlikku selgust, vaid jääb vaevama ja peibutama. Teisisõnu: tühisuste tühisuski jätab jälgi, ka tühisuste tühisusel on kestvus. See ilmutab ennast igavesti käest libiseva ning ikka ja jälle taasleitava ajana. Niisiis võib järeldada, et elu on tühine, aga selle tühisuse kordumine ajas, selle ilmnemine ajaloona sunnib ometi kirjutama, tühisust ja sellest sündivat tüdimust poetiseerima.

Tellijale

Iseenesest ei paku selline konflikt Õnnepalu loomingu kontekstis midagi põrutavalt uut. Harjumatuna mõjub «Klaasveranda» puhul tõsiasi, et autor, kes teatas kaheksa aastat tagasi, et «fiktsionaalsuse kood ei tööta enam», tegeleb vahelduseks jälle fiktsiooniga; millegi muu kui iseenda vahetute kogemuste poetiseerimisega. Olgu, «Klaasveranda» on sündinud samuti autori vahetutest kogemustest, kuid need on lastud läbi fantaseerimise filtri. Üle saja aasta tagusesse minevikku ulatuv poeem liigub eepilisele proosale omaselt eri vaatepunktide vahel. Võõraste vaatepunktide dünaamika avaldab muljet: lugu pihitakse muu hulgas nii teismelise kui 103-aastase baltisakslanna Lisi Schillingu kui ka tema juba surnud poja vaatepunktist.

Tõnu Õnnepalu on alati kirjutanud sooviga kirjutatut läbi valgustada, enda ajendeid analüüsida. Näiteks siis, kui ta teatas, et ainus huvitav teema, mis on jäänud praeguse aja «ääremärkuste kirjandusele», tegeleb inimese mina küsimusega, siis lisas ta läbinägelikult, et see mina, kes kirjutab, pole ometi üheselt samastatav autoriga. Tõepoolest, kohe, kui autor pihtimist alustab, hakkab ta tahtmatultki muutma oma enesepilti, ilustama, vahetust elutundest distantseeruma. «Klaasverandas» toimub midagi sarnast, aga täiesti vastupidises suunas. Olgugi et Lisi Schilling ja tema poeg pole fiktiivsed karakterid, rõhutab Õnnepalu ometi, et nad on tema fantaasia vili. Seda huvitavam on märgata, et niisuguste kujutlusvõimest esile kerkinud tegelaste aruteludest kostab aeg-ajalt selgelt läbi Õnnepalu enda hääl, tõusevad esile tema kirjandusliku mina põhiprobleemid. Juba see hõrk ennui, rauge tüdimus, resignatsioon kõlab rohkem kui tuttavlikult. «Veel suurem needus ainult / on see tüdimus, / mida ma tunnen / oma hallis hinges. / Talvest. Elust. Kõigest» (lk 59). Kas see Lisi Schillingu tädi pähe istutatud mõte pole mitte järjekordne versioon motiivist, mille ühe parima sõnastuse leiame Anton Nigovi 2002. aastal ilmunud «Harjutustest»?: «Mu katsed jutustada oma elu kümnel eri moel on katse oma skeemist välja pääseda, seda oma teadvustamatut jutulõnga, millele ma oma elu lükin, nägema hakata, sest ma olen tast tõsiselt tüdinud.» Tüdimus kui Õnnepalu loomingu üks peamotiive pole suunatud mitte ainult autori enda vastu, tüdimust tekitavad teisedki. Näiteks eesti kirjanikud. Lisi Schilling loeb Vildet: «Ja kas tead, / ma ikkagi sain selle Vilde… / Aga ma ei saa vist kõigest aru… / Ma olen nii rumal, ja mu eesti keel… // Ausalt öeldes on see Vilde mulle igav» (lk 52). Aga mida kirjutab Nigov «Harjutustes»? Muu hulgas Jaan Krossist ja Andrus Kivirähkist: «See, mis nad kirjutavad, ei huvita mind põrmugi. Minu jaoks on see liiga tavaline, liiga monotoonne.» Huvitav, kas 14 aastat pärast «Harjutusi» võiks Nigov kirjutada samamoodi ka Õnnepalu kohta? Vist ikka, kuigi «Klaasveranda» pole kindla peale «tüüpiline» Õnnepalu. Teisalt ongi Õnnepalu oma kirjanduslikus loomingus kehastanud elavat paradoksi, intellektuaali vastuolulisust: soovides kuulutada, et temas on säilinud liiga palju renessanssi, et ta ei sobitu antud keskkonda, tunneb ta ometi vajadust ennast selles keskkonnas regulaarsete vahedega ilmutada; eksponeerida tüdimatult oma tüdimust, et kõik ikka paneksid tema eemaldumisi tähele.

19.02.2020 20.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto