Sisukord
Eesti
Tänane leht
26.04.2016
Eesti Mälumäng Aadu Must võib kerkida Keskerakonna presidendikandidaadiks (7) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Pealinna kalmistute kord jahmatas leinajaid (1) Haldusreform suretas vallakeskusi juba 1938. aastal Tagakülg Vendluse asemel õilmitseb õelus (67) Eksamiperiood sai alguse prooviga eesti keeles Majandus Majanduse lühiuudised Mobiiltelefon järelmaksuga – üle keskmise kallis lõbu Pakiautomaatide võrgustikku kasvatav Omniva saab uue konkurendi Katkust räsitud lautadesse sead reeglina tagasi ei jõua Seakasvatajate arv on vähenenud enam kui poole võrra Üks küsimus: Mida tähendab seakasvatajatele kolmandasse tsooni sattumine? Autotootjad tunnevad konkurentsisurvet Hiina turul Välismaa Valgevene tuumajaam ajab leedulased hirmule Välismaa lühiuudised Liibüast saab uuem ja hullem Süüria (9) Ungari meedia upub korruptsiooniskandaali (2) Arvamus Neeme Korv: targutajad tapavad presidendidebatti (7) Maris Jõks: Tšornobõl, Tšernobõl, Chernobyl – kuidas kirjutada Ukraina kohanimesid? (7) Juhtkiri: Tšornobõli hirmu jäljed Postimees 1935. aastal: riigivanem K.Päts veedab puhkuse Poolas Alar Kilp: õigustatud sallimatus sallivas ühiskonnas (3) Arne Ots ja Martin Johannes Raude: kohtutee on muutunud kiiremaks, kuid mitte lühemaks Päeva karikatuur Jüri Reinmann: millistes ebainimlikes tingimustes likvideeriti Tšornobõli katastroofi tagajärgi (1) Ahto Lobjakas: Ilvese e-Panoptikum (1) Kultuur Arvustus: «Troonide mäng», kuues hooaeg. Talv jõudis kohale Plönn on uus pussakas (1) Norra film, mis on pommidest valjem Sport Kolmas tulemine: Korjus kustutab Renault’ roolis võidu- ja sõidunälga (8) Spordi lühiuudised Sildaru tõi Eesti suusalegendid elamusspordikeskusesse Kas Meistrite liigas näeb lõpuks suurt finaali? Rapla rikkus Andres Sõbra suure juubeli Kas FIBA ja Euroliiga lepivad ikkagi ära? Jaanimaa etendab ajaloolises vastasseisus olulist rolli 55-protsendine kasv: tennises kolme kuuga 48 kihlveopettuse kahtlust Uue autoga Niinemäe kihutab vähemalt kahel EM-etapil Tarbija Microsofti telefoniäri näitab kustumise märke Autode meelelahutussüsteem tekitab pettumust (1) Tartu Prügiveo hinnad kohati tõusevad, kohati langevad (2) Tartu kiirabiauto tuli kiirituspiirkonnast tagasi (3) Magus lõhn meelitas raeplatsile Keemik Arvi Liiva: kuidas mõjutas Tšornobõli katastroof Eesti seeni? Adra, Künni ja Vao tänavalt kaovad mülkad ning tolm Fastersi kiirsöögikohad enam kesklinnas viina ei müü (1) Mart Siilivask: kihilisuse kaitseks Tehnika aitab põllumeest taevast Meelelahutus Koomiks Sudoku
Rein Kadaja oma kodu, kunagise Kaiavere vallamaja taustal. Vasakul paistab ka Kudina uuem vallamaja, mis ehitati pärast Kudina ja Kaiavere valdade liitmist. FOTO: Kristjan Teedema

Haldusreform suretas vallakeskusi juba 1938. aastal

8 min lugemist

Eesti vallamaju uurinud Eesti Vabaõhumuuseumi Maa-arhitektuuri Keskuse teaduri Hanno Talvingu sõnul tõid varasemad haldusreformid valdades kaasa samasuguseid suuri vastasseise nagu praegugi kavandatav.

Hanno Talving FOTO: Pm

Talving (pildil) ütles, et 19. sajandi lõpu ega 1938. aasta reformidega kadunud valdade elanikud ei olnud sellest põrmugi vaimustuses. «Alati kardetakse, et võim ja omavalitsus kaugenevad,» lausus ta. «Nii oli tsaariajal ja ka 1930. aastatel – pole midagi uut päikese all.»

Samas arvab Talving kadunud valdade saatusele mõeldes, et kartmiseks oli tõesti ka põhjust. «Kui kohapeal enam otsustusõigust pole, siis elu lahkub. Jalgratast pole vaja leiutada, nii lihtsalt ongi,» rääkis ta.

Teaduri sõnul oli enne 1938. aasta reformi teada-tuntud vallakeskusi, mille nimi ei ütle enam kellelegi suurt midagi.

Vallamajad ei asunud sageli kõige rahvarikkamas mõisasüdames, vaid sellest eemal. «Vallamaja ei tohtinud asuda mõisamaal, vaid see pidi olema kogukonna maal,» lausus ta. «Teiseks üritati väiksemate valdade liitmisel leida ka asukoha osas kompromissi, et ka omavalitsuse ääremaade elanikel oleks keskusesse hobusega enamvähem võrdne tee. Seetõttu tehtigi vallamaju mõnikord päris tühjale väljale, külast välja.»

Vallad iseseisvusid mõisatest pärast 1866. aasta vallaseaduse vastuvõtmist, pärast seda kerkisid ka esimesed vallamajad. Esimene suur valdade reform toimus aastatel 1890–1892, kui rohkem kui tuhandest mõisate juurde tekkinud vallast jäi alles 365. Järgmine liitmine viidi läbi 1938. aastal, pärast seda jäi alles 248 valda.

Omaaegsed vallamajad olid praegustest palju olulisemad kohad. Seal olid kuni tsaariaja lõpuni vallakohtud, seetõttu tehti hoonetesse ka arestikambrid. Väiksemad kuriteod lahendati ju kohapeal. Eesti iseseisvudes oli vallamajas hoolekandekohus.

FOTO: Pm

Talvingu sõnul nimetaski talurahvas esimesi vallamaju pigem kohtumajadeks, sest alul olidki need eelkõige kohtud. «Valla funktsioonid tulid hiljem juurde,» selgitas teadur.

Vallamajade ehitamisel panid sageli õla alla ka mõisnikud. «Mõis kinkis näiteks ehitusmaterjale ja vahel ka rahastas ehitust,» rääkis Talving. «Suurema töö pidi siiski tegema ära vald ise. Reeglina ehitati kahasse, aga on nii juhtumeid, kui ehitas ainult mõis, kui ka sääraseid, kui vald pidi leidma vahendid ise.»

Talvingu sõnul on paarkümmend vana vallamaja veel praegugi sellisena kasutusel. «Mõnedele on leitud kohapeal uusi funktsioone, paljud erastati, paljud on tühjad ja väga paljud hävinenud,» lausus ta.

Teaduri hinnangul ei väärtustata meil vallamaju piisavalt, erinevalt mõisatest on need vaid üksikute entusiastide huviala.

Vaid kuus vallamaja on Talvingu andmetel muinsuskaitse all. Ometi on neil sageli 19. sajandist pärinevail hoonetel Eesti riigi tekke ettevalmistamisel hindamatu roll.

«Kui poleks olnud vallamajast saadud juhtimiskogemust, siis poleks me suutnud oma riiki nii hästi üles ehitada,» selgitas ta. «Vallamaja oli sõna otseses mõttes omavalitsuse keskus, kus tuli oma asjadega hakkama saada. Vallast tuli ka valimiskogemus.»

Kudina uuem vallamaja nüüdses Tabivere vallas. Foto: FOTO: Kristjan Teedema

Kaks vallamaja mahuvad kõrvuti

Rein Kadaja (56) elab ise kunagises Kaiavere vallamajas, aga kohe kõrval on Kudina vallamaja. Kaiavere vald ühines Kudina vallaga juba esimese, 1892. aasta haldusreformiga, aga vana vallamaja kõrvale ehitati seejärel uus Kudina vallamaja.

«Minule on ta tuulevarjuks,» muigab mees. «Põhjatuul ei puhu hoovi. Nii see elukene läheb siin.»

Pärast esimest haldusreformi sai 1860.–1870. aastatel ehitatud Kaiavere vallamajast alul käskjala, seejärel ka abisekretäri elukoht. Enne Kadaja sissekolimist 1990. aastate alguses oli seal viimati ambulatoorium, enne seda kolhoosi ehitusladu.

Niisiis elab Kadaja esimese haldusreformi eelses vallamajas, sellal kui uuem ja suurem vallamaja seisab tühjalt. Nõukogude ajal ehitati hoonele veel teine korrus, ent maja rohkem kasutama ei hakatud. «Kunagi taheti siia teha Maarja kolhoosi kontorit, aga sellest ei saanud asja – nii ta siia jäigi,» räägib Kadaja.

Kadaja tunneb maja omanikku, kes ei oska sellega aga midagi peale hakata. Tee pool olev paraaduks on katki.

Vahepeal oli hoones kooli võimla, siis jälle elas keegi mõnda aega maja ühes osas. «Ülemine korrus tehti valmis ja radiaatorid pandi sisse,» räägib Kadaja. «Suviti ööbisid tubades Narva tudengid, kes käisid siin tööl. Rohkemat pole seal olnudki – pole siin elektrit ega midagi.»

Vanemad inimesed teavad Kadaja jutu järgi kõnelda, et sõja ajal ja pärast seda juhtusid kaht vallamaja ühendavas hoovis jubedad asjad.

Kas Kadaja ise teab, kui vanas majas ta elab? «Kivimüüri ukse riivile on kirjutatud midagi tuhat kaheksasada ... Lähen vaatan täpselt järele – 1870 on seal peal.»

Kadaja töötab praegu valla all, nagu ta ise ütleb. «Ma ei tea, mis uue haldusreformiga juhtuma hakkab – mina ei tea, mis need targad teevad,» tunnistab mees. «Praegu on üks Tabivere vald, aga meil on siin kogu aeg kaks eraldi kogukonda – Maarja-Magdaleena kogukond on kogu aeg eraldi. Meil on oma kool ja Tabiveres oma, kui tuleb haldusreform, siis peab niikuinii mingist koolist loobuma. Kui see kool siin kinni pannakse, sureb meie kogukond välja.»

Kadajad ostsid Kaiavere vallamaja kolhoosilt. «Sissetulek on nii väike, et ei suuda siin midagi eriti teha... Oleks palju teha veel,» tõdeb ta. «Müüridel olid kunagi ilusad katused peal, aga kui meie selle maja saime, siis oli kõik juba ära virutatud ja minema tassitud. Hoovi pealt olid praktiliselt kõik katused kadunud.»

Halliku vallamaja nüüdses Pala vallas. Foto: Kritjan Teedema FOTO: Kristjan Teedema

Omanikul pole vallamajaga miskit peale hakata

Halliku vallamaja ehitati Assikverre juba 1873. aastal, aga väike mõisavald liideti Pala vallaga esimese, 1890. aastate haldusreformi käigus. Hiljem leidis hoone alati rakendust, viimati veel 1990. aastatel kauplusena, ent nüüd seisab juba aastaid tühjalt. Kui hakkame pildistama, tuleb üle tee asuvast elamust välja Aivo Kikkas (42), kellele kuulub ka vallamaja.

Tõtt-öelda pole tal ideid, mida selle majaga peale hakata – vaevalt et keegi selles elada sooviks, ärilist otstarvet on samuti võimatu leida. «Ei ole põhjust enam kellelegi poodi teha,» ütleb ta. Kui keegi tahaks maja soodsalt osta, siis poleks ta kade. «Aga palun!»

Alul olid Kikkasel majaga plaanid, aga maaelu on tema sõnul läinud, nagu ta läks. «Teiste majadega on samamoodi – näete, siin on tühi maja, seal on tühi maja,» osutab ta. «Enamik on tühjad majad. Jäänud on ainult hullud ja patrioodid.» Kivi tagant paistab kunagine koolimaja.

Assikveres on siiski ka üks tööandja, metallitöödega tegelev firma. «Varem elas siin inimesi vast saja ringis, praegu mõnikümmend,» räägib ta. «Kortermaja kaheksast korterist neljas elavad praegu inimesed.»

Kikkase sõnul oli seal kolhoosi ajal elu, arvatagu sellest mida tahes. «Risti peal oli kolhoosiparkla ja -kontor, metsa minnes oli töökoda, siin oli kütuseladu. Kõik nagu toimis.»

Mehe sõnul on Assikveres näha, mis juhtus maal viimase paarikümne aastaga. «Iga uue reformiga on jälle umbes 30 protsenti maarahvast viuh minema pühitud. Kui nüüd tuleb veel mingi reform, siis võib-olla jääb üks protsent, kui jääb.»

Uus haldusreform tähendab töökohtade kadumist praegustest vallakeskustest ja seejärel ka inimeste lahkumist.

«Kaovad naised, siis kaovad ka mehed. Pole mõtet ka maalt linnas tööl käia. Mina maksumaksjana tahaks, et Pala vald säiliks – et oleks kool ja lasteaed. Milleks ma peaks makse maksma, kas selleks, et käia saja kilomeetri kaugusel tööl? Sellel pole ju mingit pointi!» räägib ta.

Mulle tundub, et Kikkas võiks kolumnistina leiba teenida, poleks vaja linna sõitagi. «Lõppkokkuvõttes toimub globaalne linnastumine ja eks Euroopa Liit ole teinud maaelu hävitamiseks oma tööd,» kinnitab ta. «Kui me vaatame ümbruskonna talusid, siis on suurpõllumehed ostnud majad koos maaga ära.»

Majad seisavad Kikkase sõnul tühjalt, sest kinnistud on laenude katteks pangale panditud – isegi kui keegi tahaks osta, ei saa maja panga tagatisena niisama lihtsalt müüa, teiseks pole ka mõtet müüa, sest maad ju ei taheta kaasa anda.

Kikkase sõnul oleme toetanud Euroopa Liidu raha eest välismaiseid põllumajandustehnika tootjaid ja orjastanud tööga siinseid talupoegi. «Iga viimane kui üks talunik töötab selle nimel, et maksta pankadele tehnika eest liisingut.»

Tõsi, ka Assikveres on külaselts, isegi külateater. «See kogukonna asi veel töötab, aga eks kogukond jääb väiksemaks ja vanemaks,» lisab mees. «Vanad mootorid kukuvad eest ära ja uusi peale ei tule.»

Kudina vana vallamaja nüüdses Palamuse vallas. Foto: FOTO: Kristjan Teedema

Aare Soo kõnnib koju jõudmiseks seitse kilomeetrit

Kudina on kunagine vallakeskus. Vähem kui kilomeetri kaugusel asub Kudina vana vallamaja, mis ehitati 1860. või 1870. aastatel ja oli kasutuses kuni uue valmimiseni 19. sajandi viimasel kümnendil. Pealtnäha täiesti tavaline vana roheline talumaja, ent vägagi eakas ja väärika ajalooga.

Aare Soo (49) teab väga hästi, et tema elamine piirneb endise vallamaja krundiga. «Olen siin terve elu elanud,» lausub ta. «Seal oli arestikambergi sees.»

Vallamaja seisab lühemat aega tühjalt. «Omanikud ei tahtnud siin enam elada, tahtsid linna ära,» lisab Soo. «Noortel oli siit Tartus kaugel tööl käia.»

Kudinas on praegu pood ja isegi tankla. Varem oli teinegi pood. Mõisahoones oli kool, aga see pandi ammu kinni. «Lasteaed oli ka, aga see viidi üle Palamusele. Selles kahekordses kortermajas on kaheksa korterit, aga sees elab kaks perekonda.»

Soo arvab, et pärast uut haldusreformi tühjenevad ka iseseisvusest ilma jäävate valdade keskused.

Kui haldusreform paratamatult tuleb, siis tahaks Soo, et kunstlikult Jõgevamaa alla määratud Kudina oleks taas osa Tartumaast, nagu vanasti. «Suurem osa asjaajamisi on meil Tartus,» lausus ta. «Jõgeva keskusena ei toimi.»

Praegu pole võimalik Kudinalt otse Tartussegi sõita. «Kui tahame Tartusse minna, siis tuleb sõita kõigepealt bussiga Palamusele või Saarele ja istuda teisele bussile ümber. Tagasi tulles pead tulema Palamuselt jala koju, kui autot pole.» Palamuselt on Kudinale seitse kilomeetrit, Saarelt kuus kilomeetrit – Soo on seda maad jala omajagu mõõtnud.

Roela vallamaja nüüdses Saare vallas. Foto: FOTO: Kristjan Teedema

Ene-Ester Felman uinub arestikambris

Roela vallamaja võtab enda alla lausa 400 ruutmeetrit. Lisaks kaitseb sisehoovi võimas maakivimüür, mille sisse ehitatud väravast sisse astudes näeb kurja koera ja järjest harvemini nähtavat pilti: teri nokkivaid kanu ja nende keskel eputavat valget kukke.

Hoone sai valmis 1902. aastal, Pätsi haldusreformini oligi siin Roela vallamaja ja pärast seda 1950. aastani ehk valdade likvideerimiseni Voore vallamaja. Seejärel tegutses siin kool lausa 1989. aastani välja.

Majas, õigemini väiksemas osas sellest, elab läinud kümnendi algusest Ene-Ester Felman (74) koos kaasaga. Kiviseinas on veel ehistrellidega väike kartseriaken, selle taga on praegu naise tuba. «Kui noorem poeg tuli siia majja külla oma pruudiga, siis pruut ütles, et siin kummitab,» naerab ta.

Kogu hoones elamine oleks kahele pensionärile ebaotstarbekas, kõige korrastamine ka mõttetult kulukas. «Ega me pole jõudnud siin palju remonti teha, lihtsalt elame siin,» vabandab Felman. «Aga mul sai korteris elamisest kõrini ja otsisime maakodu.»

Vallamaja kõrval on mälestuskivi, sest just siia koondati inimesed ootama Siberisse küüditamist. Hoone maakivist vundamendi küljes on metallist ja kirjadega asjandus, mis tähistab Felmani teada Kroonlinna nulli.

«Kui ehitati uus koolimaja, siis taheti see hoone siin ära lammutada, aga neil ei hakanud jõud peale, sest vundament on all võimas ja eks müürid samuti – sealt otsast on näha, et seina on veidi lõhutud ja augud on sees,» räägib naine.

Felman juhatab meid vallamaja remontimata tiiba ning näitab laest välja ulatuvaid krohvist lambirõngaid ja kahe poolega tahveluksi. Maja keskel on suur ruum, kus küllap peeti kunagi vallavolikogu istungeid, hiljem vallarahva tantsupidusid. «Naabrinaine räägib, et siin on ikka väga palju tantsitud, põrand on, jah, ära kulunud.»

Felmanil on uuest haldusreformist üsna ükstapuha. «Minu elu on juba elatud, tehku, mis tahavad,» lausub ta. «Aga haldusreform inimeste jaoks midagi paremaks küll ei tee. Bussiliiklust siin peaaegu ei ole ja kui on, siis pensionär ei raatsi naljalt Tartusse sõita. Üks ots on neli eurot ja tagasi teine neli, aga pension on 350 eurot kuus. Postkontorit meil Voorel enam pole.»

Praegune vallamaja jääb kümmekonna kilomeetri kaugusele Kääpale ja selle järele Felman samuti suurt ei igatse. «Olen seal käinud ühe korra – ennast pärast maja ostmist siia sisse kirjutamas. Kõik,» ütleb naine. «Võib-olla teised käivad. Vallamajasse saab ainult see, kellel on oma auto. Rattaga ma enam ei sõida.»

Saadjärve vallamaja nüüdses Tabivere vallas. Foto: FOTO: Kristjan Teedema

Kinnimüüritud akendega vallamaja

Kõduküla on paik keset lagedat välja. Endist vallahoonet pole sugugi kerge ära tunda – punastest tellistest hoone on nagu nööp, mille külge ehitati nõukogude ajal valgest silikaadist põllumajandushoone. Vallamaja ise on laotud punastest tellistest, ka aknad on samasugustega kinni müüritud.

Lisaks vallamajale on külas veel mõned hooned, üks kaunis suur ja puidust. Üle tee askeldab oma aias Ehte Massakas (63), kes teab väga hästi, et külas oli kunagi vallamaja. «Enne oli siin külas ju nii palju rahvast,» räägib ta. «Kõik majad olid inimesi täis!»

Punases majas – nii ütleb Massakas vallamaja kohta – elasid kooliõpetajad. Nemad töötasidki suures puitmajas, mis oli naise jutu järgi ministeeriumikool. Nüüd enam kooli pole, osas majast elab perekond sees, teine tiib seisab tühjalt. Kui kool pandi kinni, oli seal tootmistsehh. Ka vallamajas elasid siis töölised. Pärast taasiseseisvumist oli koolimaja mitu aastat tühi.

Palju kunagises vallasüdames veel rahvast elab? «No seal Koogil on kaks uuemat maja – need on inimesi täis. Ikka elab.» Aga Kõdukülas? Kokku elab vallamaja vahetus ümbruses veel viis perekonda.

Mida arvab Massakas peatsest haldusreformist? «Inimesed panevad muidugi minema, kui keskusi enam ei ole,» kostab ta. «Ja nii palju koole on juba kinni pandud! Vanasti olid siin kõik kohad kauplusi täis – meie majas oli kauplus, siis oli seal, järgmises majas.»

25.04.2016 27.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto