/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2015/03/02/3825231t1h42fb.jpg)
Mõni päev pärast seda, kui Vene hävituslennuk Su-24 oli lennanud madalalt üle USA sõjalaeva USS Donald Cook, teatas Ühendriikide suursaadik NATO juures Douglas Lute, et Venemaa edasise destabiliseerimise kartuses NATO enam ei laiene. Tema sõnul ei soovi allianss Venemaa sisemisi nõrkusi ära kasutada, kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.
Hea, et niigi läits, võiks mõelda. Venemaa oli sisemiselt palju nõrgem, kui NATO täienes 1999. aastal Ungari, Tšehhi ja Poola võrra, ning ka 2004. aastal, mil alliansi liikmeks sai peale kuue riigi ka Eesti. 1999. aastal olid Venemaal olemas demokraatia tunnused, ka 2004. aastal oli Vladimir Putinil palju vähem võimu kui praegu. Nüüd on Kremli võimust kinnipidamise loogika paraku küll hakanud takistama maa edasist arengut, kuid raske on näha – vaatamata mitme analüütiku ennustusele – Venemaa kokkukukkumist.
Tundub, et Venemaa destabiliseerimise kartus on suitsukate ja ameeriklased soovivad midagi muud. Läinud nädalal esitles Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus riigikogus raportit «Strateegilise tasakaalu tugevdamine Läänemere piirkonnas». Üks raporti põhisõnum oli, et heidutus ei välista dialoogi. Nagu külma sõja ajal, mil lääneliitlastel oli Lääne-Euroopas suur arsenal, kuid Moskvaga suudeti ka kõneleda, sest seesama arsenal tagas ärakuulamise.
Tasubki meenutada, et Pentagon suurendab siinses piirkonnas kaitsekulutusi järgmisel aastal neli korda. Võibolla on ameeriklased suutnud leida kulisside taga venelastega mingi kompromissi: NATO ei laiene, aga Moskva ei lärma ka siinse relvastuse suurendamise pärast.