Sisukord
Võitlussport
Postimees
27.04.2016
Eesti Vene lennuäss: lennunduses on Raivo Susi elu mõte (2) Kohus andis vaidluses baaride öiste müügipiirangute üle õiguse Tallinnale Võimuliit püüab koondada jõude Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Rahakoer tunneb Šveitsi frangid nagu niuhti ära Esikülg 27. aprill Valitsus arutab firmajuhtidele töötuskindlustuse taastamist Vähe vaatajaid, küllaga arvajaid (5) Kriisiõppusel harjutati laste päästmist põlevast haiglast Majandus Euroopa idandab Facebooki ja Samsungi vahele oma hiidusid Mitsubishi on veerand sajandit kütusekulunäitajaid võltsinud Majanduse lühiuudised Pärnu magab maha esimese ristluslaeva täie turiste Väiksemad turismifirmad satuvad löögi alla (1) Välismaa Vene lennuäss: lennunduses on Raivo Susi elu mõte (2) KOHALIK VAADE. NATO Varssavi tippkohtumine Poolale: lootused või soovmõtlemine Hiina plaanib maineparanduskampaaniat Lõuna-Hiina mere saarte sõjaline kasutamine põhjustab rahvusvahelist pahameelt Makedoonia «värviline revolutsioon» Süüdistus: briti meedia levitab Vene propagandat (4) Arvamus Sergei Metlev: peatagem hullunud karistusprinter (3) Ivar Raig: kuidas valida presidenti? (2) Kadri Hansalu: ega tulevik taeva jää (1) Lugejate kirjad Postimees 1996. aastal: president Lennart Meri eiras seadust Juhtkiri: munitsipaal-Bollywood Erkki Bahovski: miks teatas USA, et NATO lähiaastatel ei laiene? (1) Kultuur Jutuvestja, võlur ja poeet See oli nagu üks teine maailm Demokraatia õppetunnid ühisköögis Zemani puhul saab ka näiliselt võimatu võimalikuks Kultuuri lühiuudiseid Sport Spordi lühiuudised Enesekriitiline Sõber: tuleb endale peeglist otsa vaadata Eesti parim judoka alaliidu toetusesse ei usu (2) Enesekindlus: kust seda saab? Tarbija Pesupulbri söömine võinuks beebile lõppeda traagiliselt (3) AK Kultuuri lühiuudiseid Tartu Linn palkas firma Raadit rookima Päikselised laulud soojendasid vihmast pidu Palavik, väsimus, köha – kas vähk? (2) Pargi sauna tagant tõusid ehmatavad leegid Vana hea karikatuur kogub näitusel elujõudu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eesti parim judoka alaliidu toetusesse ei usu

7 min lugemist
Grigori Minaškin ammutas EMi medalist indu, et treeningutel veel rohkem pingutada FOTO: Sander Ilvest

«Judoliidul ei ole huvi, et ma teeks häid tulemusi. Ma ei taha nimesid nimetada, kuid kõik saavad aru, kellest ma räägin. Mul pole usku sellesse alaliitu.» Karmid sõnad Eesti parimalt judomaadlejalt Grigori Minaškinilt, kes naasis laupäeval Kaasanis peetud Euroopa meistrivõistlustelt koju pronksmedaliga. Kuni 100 kg kaaluvate meeste hulgas võib Minaškin heal päeval võita kõiki. Ometi tunneb potentsiaalne olümpiasportlane, et kodumaa judoliidus on mehi, kes ei austa teda.

Griša, nagu ta ise end rõõmsameelselt tutvustas, meenutas pikemas intervjuus, et pühendas end täielikult spordile juba üsna noores eas. «Üheksanda klassi lõpus oli mul valida, kas valmistun korralikult noorte Euroopa meistrivõistlusteks või lähen kooli lõpupeole. Mina jätsin peo ära ja võitsin EMil kuldmedali,» rääkis 25-aastane sportlane. Postimees kohtus Minaškiniga Lasnamäel, tema kodukandis.

Grigori Minaškin, meenuta veidi oma lapsepõlve siin Lasnamäe tänavatel. Kas olid pigem eeskujulik poiss või läksid vahel ka ulakuste peale välja?

Tõesti, olen täielikult Lasnamäe poiss. Kui sündisin, elasime Koorti tänavas, kuid siis tulid meil emaga rasked ajad, sest isa läks kodust ära. Pidime korteri maha müüma ja üürisime ühetoalise elupinna. Ema pidi nii päeval kui ka öösel tööl käima. Need olid tõeliselt rasked ajad.

Ise olin normaalne ja adekvaatne laps, väga pahandusi ei teinud. Spordiarmastus tekkis juba noores eas. Alustasin karatega, kuid seal mulle eriti ei meeldinud: alati pärast trenni jalad ja keha valutasid. Umbes nelja-aastaselt tulingi juba karatest ära. Ema tuttava kaudu sattusin seitsmeaastaselt Feliks Saakjani judotreeningutele. Ta oli ka Aleksei ja Dmitri Budõlini esimene treener. Feliks oli mulle isa eest. Oma isa ma ei mäletagi, kuid Feliksit armastasin ma väga. Ja tema oskas mind panna judot armastama. Kuna sain esimestel aastatel võistlustel ainult kõrgeid kohti, siis hakkas mulle judo väga meeldima. Enam ei tekkinud mingit küsimust, millise alaga tahan tegeleda.

Millal sa aru said, et tahad oma elus maksimaalselt spordile pühenduda?

Üheksanda klassi lõpus oli mul valida, kas valmistun korralikult noorte Euroopa meistrivõistlusteks või lähen kooli lõpupeole. Mina jätsin peo ära ja läksin võitsin EMilt kuldmedali. Kui kõik mu sõbrad pidutsesid, siis mina olin Lätis ja rügasin treeningutel. Pärast võitu olin ma oma otsuse üle väga õnnelik. Sellel hetkel sai selgeks, et judo on minu elu eesmärk.

Noorsportlasena tõusid kiiresti Euroopa ja maailma tippu.

Hakkasin 16-aastaselt medaleid võitma. Igas vanuseklassis suutsin tiitlivõistlustel poodiumile tõusta. Noortespordiga tegin lõpparve 2013. aastal, kui sain U23-vanuseklassi EMilt pronksi. Tegelikult maadlesin täiskasvanute hulgas juba varem, kuid tulemusi polnud. Need olid rasked ajad. Kuna mul oli palju tiitlimedaleid, siis ise mõtlesin küll, et midagi on ikka õigesti ka tehtud. Täiskasvanute hulgas ei suutnud ma aga neli-viis aastat head tulemust saavutada. Alles sellel hooajal hakkasin stabiilselt maadlema ja sain aastaga neli MK-etapi medalit.

Kas judos on tavapärane, et noortespordist täiskasvanute hulka liikumine käib vaevaliselt?

Mõned tulevad juba juuniorina ja võidavad täiskasvanute võistlusi. Eesti on kahjuks nii väike riik ja meil ei ole lihtsalt tingumusi, et asju nii kiiresti saavutada. Sa ei kujuta ette, mis moodi teevad trenni Saksamaa, Prantsusmaa või Venemaa koondised. See on täiesti teine maailm. Neil on igas kaalukategoorias 10–15 inimest, kes kõik on võimelised kõrgel tasemel maadlema. Kuni 100 kg kaaluvate meeste hulgas olen ma Eestis ainus professionaalne maadleja. Vahel treenin poistega, kes kaaluvad 70 kg. On suurepärane, kui mõnikord tulevad trenni poisid, kes kaaluvad 90 kg. Maadluspäeval on paar sellist kohal ja meie enda grupis kaaluvad samuti kaks poissi umbes 90 kg. Kahjuks olid just nemad enne EMi vigastatud ja tegelikult olen senini šokis, et suutsin pronksi võita. Viimased kaks nädalat tegin trenni üsna väikeste poistega. Ehk andiski see midagi olulist juurde, kuna väiksema kaaluga mehed on veidi kiiremad. Seal on omad nüansid.

Viimase aastaga oled ennast korralikult käima saanud, MK-etapi võit ja EMi pronks räägivad iseenda eest. Milles sa kõige rohkem edasi oled arenenud, kas paranenud on füüsiline pool ja kiirus või oled vaimselt tugevamaks saanud?

Mõne aasta eest tuli koondise peatreeneriks Aleksei Budõlin. Ta on minu isiklik treener. Tal on oma professionaalne nägemus, millega kõik kahjuks ei nõustu. Mina usun temasse aga sajaprotsendiliselt. Kui meil oleks siin veidigi paremad tingimused, siis oleksime esimese medali juba varem võitnud.

Täiskasvanute klassis on asi tegelikult lihtne: võidab see, kes teeb rohkem tööd. Talent ja mingid muud asjad ei mängi enam erilist rolli. Kaks aastat tagasi suvel olin tegelikult juba headeks tulemusteks valmis, kuid sain enne MMi trauma. Ristsidemete vigastusega olin seitse kuud eemal. Lisaks võttis aega enda taasleidmine, vorm oli vaja ju tagasi saada.

Jätkasime Alekseiga tööd ja peagi olin jälle tasemel. Eelmise aasta novembris tuli üle pika aja taas medal: Austraalia MK-etapil sain pronksi. See andis enesekindlust. Seejärel tuli juba Tuneesia MK-etapi võit. Järgnesid head tulemused ka Lõuna-Ameerika võistlustelt. Uskusin taas, et suudan hästi maadelda. Nüüd ongi EMi medal käes. Need võistlused polnud küll kõige tugevama tasemega, kuid meil oli neid vaja. Peame võitmisega harjuma. See kõik lisab enesekindlust. See oligi Aleksei plaan ja see töötas. Võitsin EMil maailma edetabeli esimest kahte meest.

Grigori Minaškin Euroopa meistrivõistluste poodiumil. Foto: Scanpix FOTO: Maksim Bogodvid/Sputnik

Kaasanist tagasi tulles ütlesid, et sulle pole medali võitmine veel reaalselt kohale jõudnud, kuid nüüd on paar päeva mööda läinud. Mida see pronks sinu jaoks tähendab?

Just tuli uudis, et EOK võtab mind tööle. Hakkan neilt iga kuu palka saama. Eile-täna olen asjast lõpuks vaikselt aru hakanud saama. Inimesed tulevad ligi ja õnnitlevad. See annab energiat, et tööd edasi teha. Praeguse emotsiooniga võin ma igal võistlusel medalile pretendeerida.

Mõned mehed on judot võrrelnud omamoodi religiooniga. Mida see spordiala sinu jaoks tähendab?

Judo ei ole lihtsalt sport. See õpetab meid elus viisakas ja aus olema. See õpetab, kuidas üksteist austada. Judo on rohkem kui sport. Mina isiklikult olen veel noor ja ambitsioonikas ning võtan seda kõike rohkem spordina. Tahan võita medaleid: mulle lihtsalt meeldib võistelda ja võita. Samas ma ei imestaks, kui aastate pärast võtan ka mina judot rohkem elustiilina ja jätkan selle kultuuri õppimist.

Treener Budõliniga paistab teil väga hea klapp olevat.

Meie mõlema esimene treener oli Feliks ja saame judost ühtmoodi aru. Mõistame üksteist poole sõna pealt. Tal on tohutult kogemusi. Poisikesena vaatasin Aleksei medalivõite televiisorist ja minu jaoks on ta suur inimene, tõeline eeskuju.

Kuidas on sportlasena Eesti Vabariigis elada? Kas oled saanud alati judole keskenduda või oled pidanud ka raha teenimiseks kõrvalt töötama?

Mul oli õnne, et näitasin juba 16–17-aastaselt häid tulemusi. Sain stipendiumit ja selles vanuses tundus 300 eurot suur raha. 24-aastasena on aga 300 euroga raske hakkama saada. Mis sa selle rahaga teed? Viimased aastad olid väga rasked.

Seejärel hakkasin saama Rahvusvahelise Olümpiakomitee solidaarsusstipendiumi. Sinna pääses 12 Eesti sportlast ja olin siiralt üllatunud, et mahtusin nende hulka. Olin ühes nimekirjas selliste meestega nagu kahekordne maailmameister Nikolai Novosjolov, olümpiamedalist Heiki Nabi ja igal aastal medaleid võitvad naisvehklejad.

Mul polnud medalit, kuid nad otsustasid mind toetada. Poolteist aastat järjest sain neilt iga kuu 520 eurot ja see oli väga suureks abiks. Siiski ei ela ma tänase päevani üksi ja mul pole päris oma perekonda. Sellest rahast 300 eurot läks mul spordile. Elamiseks jäi 200 eurot kuus. Õnneks on mind alati toetanud ema, sugulased ja tuttavad. Loodan, et tulevikus lähevad asjad lihtsamaks.

Ma ei tea, kuidas teised alaliidud töötavad, aga meil judos oli nii: olin juunioride MMi pronksimees, kuid pidin minema õlaoperatsioonile; tulin tagasi võistlema ja võitsin noorte EMil pronksi; nemad lõikasid selle peale minu toetusraha pooleks.

EMi pronksimatš maailma esinumbri Elmar Gasimovi vastu. Foto: Scanpix FOTO: VASILY MAXIMOV/AFP

Millised on sinu praegused suhted kohaliku alaliiduga?

Judoliidul ei ole huvi, et ma teeks häid tulemusi. Ma ei taha nimesid nimetada, kuid kõik saavad aru, kellest ma räägin. Mul pole usku sellesse alaliitu. Ma ei tunne, et nende abi võiks tulevikus suureneda.

Varem ei tahtnud ma sellest rääkida, kuna mul polnud medaleid. Judoliidus on inimesi, kes kasutavad iga võimalust, et mind selja tagant rünnata. Nad ainult kritiseerivad meie tööd Alekseiga. Nad lihtsalt segavad meie koostööd. See on arusaamatu, kuna nad ise palkasid Aleksei omale peatreeneriks.

Loomulikult on ka alaliidus inimesi, kes näevad olukorda adekvaatselt. Mõned ju ikka soovivad, et meil oleks sellised tulemused nagu vanasti, kui maadlesid Aleksei, Martin Padar ja Indrek Pertelson.

Kuidas suhtusid EOK presidendivalimistesse? Kas usud, et Eesti spordis ja judos võivad asjad nüüd paremuse poole liikuda?

Väga pingsalt ma seda ei jälginud. Judo kandidaat oli Tõnu Tõniste, kes oli kunagi meie alaliidu president. Ta on hea inimene ja sai vähemalt asepresidendiks. Olen sportlastelt kuulnud, et uus president Urmas Sõõrumaa on neid palju aidanud. Ma ise pole temaga kokku puutunud. Ta pole EMi medali puhul samuti veel õnne soovinud, kuid ehk kunagi ikka soovib. Üldiselt olen temast kuulnud palju head.

Miks on Eestis hea olla judomaadleja?

(Mõtleb pikalt.) Väga raske küsimus. Meil on fanaatikuid ja eeskujusid. Aleksei, Martin ja Indrek on sellised mehed, keda noored on saanud jälgida. Mingi traditsioon on tekkinud. Meil on medalid ja tšempionid.

Samas oleme sattunud raskesse seisu. Veel kümmekond aastat tagasi oli Eestis palju häid maadlejaid, kuid nüüd on ainult kolm meest, kes püüavad olümpiale pääseda: mina, Juhan Mettis ja Aleksandr Marmeljuk. Aleksandr sõidab MK-etappidele täiesti oma raha eest. Tegelikult ei käi isegi mina ja Juhan võistlemas alaliidu raha eest.

Minu, Juhani ja Aleksei hooaja eelarve peaks olema umbes 60 000 eurot, 20 000 eurot näkku. Meile anti kolme peale aga 12 000 eurot ja öeldi, et saage ise hakkama. Mis tulemust nad meilt ootavad? See minu EMi medal on mingis mõttes ju õnn. Mõnel võistlusel käisin sugulastelt ja tuttavatelt küsitud raha eest. Aleksei leidis samuti inimese, kes andis korraliku summa, et saaksime kolmekesi reisida. Ilma sellise abita ei oleks üldse võimalik võistlemas käia. 2/3 finantsist leidsime ise ja kogusime olümpiale pääsemiseks vajalikke punkte.

Mina sain ROKi stipendiumi ja sugulaste toel ikkagi kaks korda päevas treenida. Juhan töötab aga Tartus õpetajana ja annab ise judotreeninguid. Ta teenib raha, et ära elada. Mina ei saa aru, keda siis veel toetada, kui mitte Juhanit või mind. Selline olukord meie alaliidus on. Ei saa ju olla väga suur probleem, et kaks sportlast saaksid rahus treenida ja võistelda. Mõned inimesed alaliidus tahavad sportlasi ka aidata, kuid nende sõna ei pääse maksma.

Tänase päeva seisuga oled Rio olümpiakohas kinni. Mida pead veel tegema, et see unistus reaalsuseks muutuks?

Minu seis on hea. Pean Bakuu ja Almatõ MK-etappidel oma otseste konkurentidega vähemalt võrdselt maadlema. Kui ühel etapil suudan medalile tulla, siis on kõik hästi – siis on olümpiale sõit. Kõik on minu enda kätes: pean lihtsalt hästi maadlema.

Kas tunned võimaliku olümpial võistlemise ees ka mingit aukartust?

Varem mõtlesin palju olümpiale, kuid pärast EMi medalit on palju kindlam tunne. Saan aru, et võin kõiki võita. Jõudu ja usku mul jagub. EMi tase oli minu kaalukategoorias väga tugev. Igal pool toimuvad praegu maailmajagude tšempionaadid, kuid EM on taseme poolest kaks korda tugevam kui teised. Loomulikult on ka tugevaid brasiillasi, ka Egiptusest, Alžeeriast ja Aasiast on väga häid maadlejaid.

Millele enne kahte otsustavat MK-etappi keskendud?

Kaks eelmist päeva ma puhkasin, kuid täna (eile – toim) lähen juba trenni. Teisipäev on meil maadluspäev ja saan jõudu katsuda meestega, kes kaaluvad minuga umbes sama palju. Tavaliselt on jooksu- ja jõutrennid, Alekseiga teeme tatamil samuti harjutusi.

Millises vormis olümpiapronks Budõlin praegu on? Kas temast on sulle vastast?

(Naerab.) Päris tugevat trenni Alekseiga ei tee. Ta ei ole enam noor poisike. Lisaks on meil väga erinevad kaalukategooriad. Tegelikult võib ta mulle ka korralikult vastu panna, sest särstu ja jõudu mehel jagub: terve elu siiski sporti teinud. Samas pole vaja tema tervisega riskida.

Grigori Minaškin usub, et on võimeline igal võistlusel medali eest võitlema. Foto: Sander Ilvest FOTO: SANDER ILVEST/
Seotud lood
26.04.2016 28.04.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto