Maailm teab mitut näidet, kui näitlejast on saanud poliitik. Esmajoones meenuvad muidugi kaks endist Hollywoodi näitlejat, Arnold Schwarzenegger ja Ronald Reagan, kes jõudsid kaugele ka suures poliitikas. Vastupidiseid näiteid on raske leida, ehkki telesarjas ülesastumisega on hakkama saanud näiteks legendaarne Briti peaminister Margaret Thatcher, mängides oma lemmiksarjas «Jah, härra minister» omakirjutatud sketšis iseennast.
23. aprillil linastus Tallinna TVs juba ette palju kõneainet pakkunud seriaali «Savisaare protsess» esimene osa, mis räägib ametist kõrvaldatud Tallinna linnapea Edgar Savisaare kriminaaluurimisest ning milles peaosa ehk iseennast kehastab Savisaar ise.
Seriaali mõte on näidata Edgar Savisaarele osaks saavaid kannatusi, mida põhjustab süütule vanale ja haigele mehele poliitiliselt kallutatud õiguskaitseorganite pahatahtlikkus. Sarja teostuslik ja kunstiline pool, aga ka Edgar Savisaare näitlejatöö on tagantjärele asjatundjatelt saanud kriitilise hinnangu. Võib öelda, et tol õhtul hääletasid puldinupuga munitsipaal-Bollywoodi vastu ka telerivaatajad, kuna TNS Emori andmetel vaatas sarja esimest osa üle Eestimaa kõigest 13 000 inimest.
Vaevalt aitab see telelavastus saavutada ka oma tegijate ja tellijate algset eesmärki asetada endise linnapea pähe märtri okaskroon. Pigem tekitab see ühes kogu oma groteskselt mõjuva veidrusega vastupidise efekti, jätkates ühe viimase kolme aastakümne silmapaistvaima Eesti poliitiku marginaliseerumisprotsessi.
Palju on räägitud Edgar Savisaare ja Keskerakonna sõprusest Venemaa poliitikutega ning võimuparteiga Ühtne Venemaa. Kogu selle telesarja idee sobiks pigem Venemaale, kus president Vladimir Putin mängib viimastel aastatel propagandafilmides iseennast. Loomulikult ületab nii nende filmide tehniline teostus ja tase kui ka efekt sihtrühmale Tallinna TV vändatud sarja oma tohutult. Putini filmide ja Savisaare telesarja näol pole tegemist ei kunsti ega meelelahutusega, vaid puhtakujulise propagandaga ehk sooviga esitada omaenda nägemust toimuvast ainuõigena ning nõrgestada ja kompromiteerida oma vastaseid. Oluline ja põhimõtteline erinevus seisneb paraku selles, et poliitiline propaganda, mis sobiks autoritaarsesse riiki, nagu Putini Venemaa, tuleb järjekordselt kinni maksta demokraatliku Eesti pealinna Tallinna maksumaksjatel.
Vaba konkurentsi tingimustes oleks munitsipaalmeedia sildi all töötavatel munitsipaalpropagandakanalitel tulnud juba ammu pillid kotti panna ning nende töötajad leidnud end töötukassa ukse taga. Paraku vohab see anomaalia linna eelarve toel edasi, võttes maksumaksjale aina kallimaid vorme, nagu võib öelda kõnealuse telesarja näitel.
