
Tooni võrrelda, siis paigutuksid need mälestused umbes Sergei Dovlatovi «Kompromissi» ja Aksel Tamme «Ütle, tsensor, milleks sulle käärid?» vahele. Dovlatov ei lasknud tõel literatuuri rikkuda. Aksel Tamm räägib valimatult õuduslugusid – kas te kujutate ette, kui lähedal me olime sellele, et pidanuks kasvõi Hemingwayd lugema vene keeles, mis tšuhnaamurrakusse tõlkimisega ikka vaeva näha.