T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kelmikas katastroof ja sukeldumine süvateadvusse

Eesti animafilmi probleem ei seisne järelkasvu puuduses, vaid selles, et tänu jõudsale järelkasvule tiheneb konkurents piiratud rahastusele
Mari Laaniste
, kriitik
Kelmikas katastroof ja sukeldumine süvateadvusse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Linnugripp».
«Linnugripp». Foto: Kaader filmist

Kohaliku animatsiooniilma asjade seisuga vähegi kursis olijatele on ütlematagi selge, et Priit Tenderi «Linnugripp» ja Helen Undi «Siseilmadest väljas» on head filmid. End ise tasa teeniv autorianimatsioon kuulub nimelt anomaaliate valdkonda, konkurents riigi rahastusele on nüüdseks aga nii tihe, et keskpärased projektid ei pääse olukorras, kus ressursiraasukesi ei jagu ka kõigile paljulubavatele, lihtsalt mitte kuidagi löögile.

Ka «Linnugripi» peatne linastumine Annecy animatsioonifestivali põhivõistlusprogrammis on Eesti nüüdisanimatsiooni kontekstis lihtsalt n-ö sündmuste normaalne kulg, mitte midagi erakordset.

Laiemale publikule on autorianimatsioon meie kuulsusrikkas animatsiooniriigis ometi endiselt võrdlemisi kauge teema, kuna igapäevases meediatarbimises ei ole sel seni ühtki loogilist või sissetöötatud pesa. Uute animafilmidega kohtutakse pigem juhuslikult, ehkki mõnelgi, näiteks selsamal «Linnugripil», oleks potentsiaali kas või sotsiaalmeedias levida.

Märksõnad
Tagasi üles