Venemaa viimaste aastate kahtlemata kõige edukama ühiskondliku algatuse «Surematu polk» juured asuvad Siberis. Moskva poliittehnoloogid aga, kes eelmisel aastal, Teise maailmasõja lõpu 70 aastapäeva eel Vene rahva patriotismi tõusust poliitilist ja rahalist kasu lõikasid, suutsid selle rahvaalgatuse sisuliselt kaaperdada.
Esimese «Surmatu polgu» ürituse venemaalaste võidupüha ehk 9. mai puhul korraldasid Tomski sõltumatu telejaama TV2 ajakirjanikud Sergei Lapenkov, Sergei Kolotovkin ja Igor Dmitrijev 2012. aastal. Algatuse mõte oli väga lihtne: nad kogunevad oma kolleegide ja sõpradega Tomski linna igavese tule juurde nii, et kõik võtavad kaasa oma Suures Isamaasõjas (nii kutsutakse Venemaal Teist maailmasõda) osalenud sugulaste fotod ning üheskoos tähistatakse nende mälestust.
«Veterane on üha vähem (elus), tõde võidupühast oli ka üha vähem,» meenutas Lapenkov ühes intervjuus algust. «See oli muutunud ametnike ja sõjaväevormi riietatud mingite vabatahtlike pühaks. See oli muutunud juba millekski mitteelavaks.» Ilma mingi reklaamita tõi uus algatus Tomskis kokku 6000 inimest.
2013. aasta 9. mail kogunesid «Surematu polgu» huvilised 140 linnas ja asulas. 2014. aastal aga juba 450 kohas Venemaal ja viies välisriigis.
Sergei Lapenkovi arvates meeldis inimestele aktsiooni «väga aus ja inimlik patriotism». Moskvast aga paistis see ilmselt kellelegi liigagi inimlik ja liiga kontrollimatu. Kahe aastaga on see projekt suudetud algsetelt asutajatelt peaaegu täielikult üle võtta ning välja on mõeldud oma lugu, kuidas kogu aktsioon tekkis juba 2007. aastal ühe Tjumenis (ka muide Siberis) elava politsei eruohvitseri peas.
Propagandistlik ja poliitiline väärtus oli projektil ju tohutu, eriti võidupüha 70 aastapäeva eel. Hoolimata idee autorite vastuseisust asusid «Surematut polku» algul Moskvas ja edasi juba üle Venemaa korraldama president Vladimir Putini toetuseks loodud Ülevenemaaline Rahvarinne ning võimupartei Ühtne Venemaa. Rahvaalgatusest oli saanud riiklik projekt.
Mida rohkem suure sõja lõpust möödub, seda paatoslikumalt ja suurejoonelisemalt seda Venemaal tähistatakse. Mis aga omakorda nõuab võimude toetust ja raha. Mõlemal on Moskvas väga suur väärtus. Plakatite, paraadide ja esinemiste kõrval on patriotism juba ammu muutunud Moskvas ka suureks äriks.
Seetõttu leitigi eelmise aasta 9. mail pärast «Surematu polgu» paraadi Moskvas üle linna mitmetest kohtadest minema visatud plakateid sõjas osalenud inimeste fotodega. On selge, et kui fotosid oleksid kandnud nende inimeste sugulased, nagu oli Tomski meeste algne idee, poleks keegi oma ligimese pildiga plakatit tuulde loopinud.
Et linnas prügina lebavatele portreedele oli väikselt alla kirjutatud telefoninumber, hakkas Novaja Gazeta ajakirjanik asja uurima. Ta järeldas, et plakatid oli tellinud Ühtne Venemaa, neid kandsid saladuslikud vabatahtlikud, kellel polnud veteranidega midagi pistmist, mõnel plakatil olijal polnud nime ning mõni oli veel lausa eluski!
Lapenkovil ja teistel on siiani oma kodulehekülg (http://moypolk.ru/) ja nad korraldavad aktsioone paljudes Venemaa linnades, kuid jäme ots on pöördumatult läinud riiklikult toetatud samanimelisele liikumisele (kodulehekülg https://polkrf.ru/) ja selle Moskva harule (http://parad-msk.ru/).