Sisukord
Arvamus
Tänane leht
03.05.2016
Eesti Palju õnne Dilbert Ametnik: toetame võimaluste piires (4) Tagakülg Kadrioru Selts sai Reidi tee lahingus esimese vahevõidu (6) Majanduse lühiuudised Ossinovski: riik peaks hakkama pensionäride ravikindlustuse eest maksma (2) Tervis 3.0 – maailmas käivituvad uue põlvkonna virtuaalkliinikud, Eesti on isepäine (2) Eriüksused saavad jõudu juurde (6) Horoskoop Savisaar: mõtlesin, et miks mitte presidendiks kandideerida Lapsporno tootmises süüdistatud Kaur Kender astus kohtu ette Igal omavalitsusjuhil on ise hind Mälumäng Siim Kallas esitles raamatut Male Arste peletab maakonnahaiglatest haigete nappus Majandus Majanduse lühiuudised majanduse nupsikud lk. 12-13 Alla euro maksev bensiiniliiter võib olla minevik (5) Majanduse lühiuudised Tervis 3.0 – maailmas käivituvad uue põlvkonna virtuaalkliinikud, Eesti on isepäine (2) Välismaa Põgenikevool lõhestab Schengeni tsooni riike Välismaa lühiuudised Tervis 3.0 – maailmas käivituvad uue põlvkonna virtuaalkliinikud, Eesti on isepäine (2) Tuline aprill Süürias Jätkuv vägivald ohustab unistust rahust Arvamus Juhtkiri: avalikud palgad Jarmo Mäkelä: Soome ja Rootsi vajavad NATOt Postimees 1921. aastal: katastroofiline seisukord Lätis. Olev Remsu: Rüütel, Savisaar ja Helme (6) Karl-Eduard Salumäe: peksu viha Päeva karikatuur Kaire Uusen: milline on see «õige eestlane»? (11) Kultuur Tulised noodid ja kentsakad tegelased – selline oli Jazzkaar Vene džässispets kiidab Eesti muusikuid Sport Spordi lühiuudised Klavanist saab Tallinna Kalevi president Vändra ässad: enesekindlad ja valmis etapivõiduks Djokovic ja Murray kaklevad dopingu pärast Kalev näitas klassi, Raplal ootamatu probleem Võitja tabas raskeid viskeid, kaotaja tegi rumalusi Viljandi püüab kõigutada Põlva trooni Tallinn Kadrioru Selts sai Reidi tee lahingus esimese vahevõidu (6) Tarbija Puudustest hoolimata enimmüüdud nutikell Arste peletab maakonnahaiglatest haigete nappus Tartu Karlovlased asusid randa rajama (1) Kaitsealad kattuvad rämpsuga Vooremäel vihisevad golfikettad Pühaste pruulikoda ehitas Tartusse uue õlletehase Maksimarketi kavandamine lõi männilinna kihama Karlovlase koju ilmus harilike inimeste veidrusi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Olev Remsu: Rüütel, Savisaar ja Helme

4 min lugemist
Olev Remsu FOTO: Erakogu

Mis seob Arnold Rüütlit, Edgar Savisaart ja Mart Helmet, küsib kirjanikust kolumnist Olev Remsu ja vastab: neid ümbritseb mõnede silmis kannatajate oreool.

Tellijale Tellijale

Ma söandaksin kolmikut ennast ja nende toetajaskonda iseloomustada sõnadega – alandatud ja solvatud. Opositsioonile ja selle liidritele see passib. Toetavad inimesed, kes on viimasel veerandsajandil talunud ebaõiglust või koguni tüssata saanud. Ülekohus võib olla tegelik, võib olla ka endale sugereeritud, ütleb meile Fjodor Dostojevski.

Mõnele inimesele lihtsalt meeldib olla rõhutu ja solvatu põhjusel, et viimased võivad Jeesuse õpetuse järgi saada esimesteks. Siit nagu tekiks šanss edasi jõuda, kuid selleks pead sa olema algul viimane. Ent jätkem dostojevskilik psühhoanalüüs, kannatuste egoism, nagu suurkirjanik masohhismi nimetas.

Enamasti on Rüütli ja Savisaare toetajail kehvasti läinud. Enamasti saavad nad näpuga näidata (kujutletavale?) süüdlasele. Keda tüssati EVPdega, keda erastamisega, kes kaotas oma korteri pudrumägedelt tulnud kõvera kase kaudu endise omaniku sugulasele, kes ei leidnud enam tööd, kelle põld laostus. Kõik püsib meeles ja suunab otsuseid peas.

Igatahes soosis riik taassündides röövkapitalismi saladeviisi all «Lollidelt tulebki raha ära võtta!». See kalkus eufemiseeriti parempoolsuseks ja ettevõtluse loomiseks Milton Friedmani käsukirjade järgi. Unustati, et ükski ideoloogia ei ole kallim inimese elust. Niisiis, tekitati kannatajaid. Kannatajate liiduga on raske võistelda, kõne alla tuleb see vaid siis, kui lubatakse lausa lennukiga taevast raha külvata.

Kannatajad toetavad vaid (kujutletavaid?) kaaskannatajaid. Sirgeselgne Rüütel sobib alandatu ja solvatu positsiooni otsekui tellitult. Meie uue omariikluse mesinädalatel, 1992. aastal mängiti ta poliitsulindusega kõrvale presidendiametist, olgugi et esimeses, nn rahvavoorus võitis ta kõiki kolme ülejäänud kandidaati mäekõrguselt.

Jah, ma olen nõus, et Rüütel esindas meie tülgastavat punaminevikku, kuid see asjaolu ei luba kellelgi sohki teha ning minna rahva enamuse valiku vastu. Rüütli toetajate jaoks pole oluline, mida mees on varem või hiljem öelnud selles või teises küsimuses, kas ta on sidunud kolhoosi saunapidudel tähtsate Kremli tšinovnikute kingapaelu, tähtis on see, et ta on «nagu meie, keda samuti peteti».

Ja selles vallas sekundeerib Rüütliga võimsalt Savisaar. Uusparteilised ajalookirjutajad on tahtnud teda meie lähiajaloost sootuks välja jätta, kuid see vääritu tegu on üksnes suurendanud Savisaare kannatajaoreooli nii tema enda kui teiste silmis.

Jah, ma olen nõus, et Rahvarinde-taolisi liikumisi loodi perestroikapäevil teisteski nn liiduvabariikides, ja järelikult täitis Savisaar Kremli käsku ning ehk täidab praegugi. Aga need asjaolud – nagu kingapaelte siduminegi – lähevad vähestele korda, poliitsümpaatia ei hooli loogikast ja argumentatsioonist, see rajaneb ainult tunnetel.

Lähiajaloost kustutamine on teinud Savisaarel võimalikuks mängida kannatanut ka sel puhul, kui tal on tegemist tulnud teha prokuratuuriga. Näete, jälle valetatakse minu peale! Kui Keskerakond ei kogu valitsuse moodustamiseks vajalikke hääli, leitakse sama põhjus – jälle tehakse meile liiga, valimistulemust võltsitakse! Ja üldse on prokuratuur, kapo ja kõik teised samasugused valetajad nagu ajalookirjutajad, «suure Edgari» piinajad!

Kõrvutades põike korras Savisaart Siim Kallasega, kes on samuti püüdnud end esitatud ja senini õhus rippuvate süüdistuste tõttu kannataja rolli mängida. Ent suur erinevus nende kahe vahel seisneb pooldajaskonna reaktsioonides. Kui Savisaart toetatakse innuka ja hingelise eitamisega – ta ei ole süüdi, kõik süüdistused tema vastu on pahatahtlikud väljamõeldised, siis Kallase poolt ollakse rafineeritud poliitvaikimisega, tema seljataha asunud inimesed lihtsalt ei räägi teatud asjadest.

Nii on kõrgetes võimukoridorides kombeks, seal domineerivad aru ja kavalus, peen arvestus. Oma viimastes avaldustes arvab Kallas ka ise, et salgamine on poliitvõitluses lubatud relv. Valetada ei tohtivat, vaikimine polevat keelatud. Siiski on ka viimane üle eetika-Rubico minek. Ei vaikita ju põhjuseta, seda tehakse mingil omakasupüüdlikul ja õilsusest mitte eriti säraval eesmärgil.

Nüüd õrritab Savisaar ühiskonda veel kapo peadirektori ameti pakkumisega Priit Toobalile. Peaasi, et lärmi saaks! Tegelikult sülitab Savisaar jultunult kõrges kaares näkku nii Toobalile kui kogu ühiskonnale. Kusjuures see sülitamine on kolmedimensiooniline.

Toobal ja teised Savisaare kirglikult uskujad ehk võtavad seda tõe pähe ja lootusrikkalt, vähema andumusega pooldajad hindavad seda kui väärt nalja, ühiskond aga saigi tatilaraka palgele ja hakkab Savisaaresse suhtuma veel põlglikumalt, mida Savisaarel ongi tarvis, kuna see omakorda annab savisaarlastele alust rohkem kannatada.

Katsetega Savisaar ajaloost kustutada saab põhjendada ka sellise ekraaninähtuse teket nagu «Savisaare protsess». Savisaar (erinevalt Kallasest) jahib toetust rahva emotsioonidelt, tema ei püüa inkrimineeritavaid tegusid maha vaikida, need pannakse just suure kella külge, andes neile vastasmärgilise sisu – vaadake, milliste jõledate väljamõeldistega mind piinatakse! Filmi tegijad ise näikse suhtuvat Savisaarest eeskuju võtvalt küüniliselt – poliithaltuurat on meil ikka tehtud, tehti ENSV aegadel, tehakse praegu ja edaspidigi, peaasi, et honorar jookseb. Ja kui «Tuulepealne maa» valmis riigi kulul, miks ei võiks «Savisaare protsessi» eest tasuda linn?

02.05.2016 04.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto