Taavi Minnik: Populistid? Nad on ammu siin

2 min lugemist
Taavi Minnik. FOTO: Erik Prozes

Alates Euroopa rändekriisi teravnemisest kuuleme ärevaid teateid erinevate parempopulistide reitingukõverate kasvamisest ja uudiseid sellest, kuidas nad ühes või teises riigis ähvardavad kohe-kohe võimule tulla. «Rahu, ainult rahu,» võiks Karlssoni kombel manitseda.

Esiteks pole poliitikas populismi puhul tegu ideoloogiaga, nagu seda viimasel ajal mõnikord vääriti mõistetakse. Populism on pelgalt vahend või abinõu poliitilises võitluses. Populism on eksisteerinud läbi aegade seal, kus teel võimule või selle säilitamiseks on olnud vaja apelleerida rahvamasside tunnetele. Populistid on ikka keskendunud mõnele ühiskondliku vaidluse objektiks olevale probleemile, millega kerge demonstreerida, et seesama ühiskond on löögi all.

Tegemist on siiski ajutise vahendiga, sest kas või põlissoomlaste puhul näeme, et olukorras, kus tuleb võtta valitsusvastutus, peavad populistid end üleval teisiti, ning ka nende toetuskõver hakkab varasema peadpööritava edu asemel näitama langustrende.

Populistide loosungid on leidnud enamasti kandepinda ühiskondades, kus käimas kiired muutused, mis tekitavad rahva seas ebakindlust ning kus näpuga süüdlaste peale näidata pole just eriti keeruline. Sellistes oludes tõusevad esile populistlikud protestiliikumised, mis teatud mõttes on ka ventiiliks, mis aitab ühiskonda kogunenud kuuma auru välja lasta. Ses mõttes on igasugu kaika-luua-vali-kord- ja muud vihased mehed ühiskondliku tervise seisukohast isegi kasulikud.

Postkommunistlikus Ida- ja Kesk-Euroopa poliitikas hakkasid populistid tegusid tegema põhimõtteliselt kohe, kui õlgadelt oli õnnestunud heita sovetlik ike ja vabadusejoovastus asendus pohmelliga. Vaadake kas või aega ja konteksti, milles meie endi esimesed kodukootud Orbanid ja Kaczynskid või nende poola ja madjari originaalid hakkasid 1990ndatel poliitikas tegusid tegema – siis kui rahva seas hakkas levima esimene pettumus muutunud oludega. Rahva oodatud valget laeva euroopaliku sotsiaalriigi näol ei saabunud, selle asemel sundis majanduslik reaalsus kasutusele võtma teise mudeli, tekkis üleminekuaja ühiskondadele omane lõhe võitjate ja kaotajate vahel.

Seetõttu pole ka korrektne küsimus, kas populistid tulevad Euroopas võimule. Nad on erinevates Ida- ja Kesk-Euroopa riikides juba võimul olnud või ka praegu võimul, kasutades osavalt ära siinsetes ühiskondades valitsevaid meeleolusid. Kuid see ei ole meie regiooni maade poliitika kõige läbivam puudus, selleks on pigem nigel poliitilise dialoogi kultuur või kohati selle puudumine. Oma poliitilist vastast võetakse kui isiklikku vaenlast, kes tuleb armutult mutta tampida ja sinnasamasse ära lämmatada.

Ka see on postkommunistlikus ruumis vohava teravatel vastandustel põhineva populismi tulemus ja põhjus, miks väga erineva kultuuritaustaga ühiskondades justkui sünkroonselt leiab aset pidev, aga mitte kuhugi viiv vaidlus selle üle, kes siis ikka on «tõeline» eestlane, madjar või poolakas.

Seotud lood
05.05.2016 07.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto