R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Luulehetk – hetk luules

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Luulehetk – hetk luules
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Viivi Luik

 ***

INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL,

nahk ja küüned, liha, sooned, luu.

Aga hääd ja kurja vapralt kaasa tehes

seisab kolme sõrme vahel pliiats truu.

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.

Pilk on muutunud ja saanud salapära.

Süda liigutab end rinnus ühtelugu,

aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,

see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.

Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu

tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.

Ainult kolm salmi, aga oleks nagu raamatutäis pihtimust  Kirjaniku kohustusest oma rahva ja aja ees! Olemise luuleline kehtestamine – nõnda juhatab sisse 2006. aastal ilmunud raamatu Viivi Luigest (s 1946) ning tema loomingust kirjandusteadlane Arne Merilai ja ütleb veel üle, Martin Heideggerile toetudes: Luige luule on rajav kõnetegu. Ise olen Viivi Luike nimetanud 1960ndate põlvkonna kroonijuveeliks («101 eesti kirjandusteost») ja väitnud, et Luik ei kõneta ainult oma aega, vaid ka aegadeülest ning iga hetke selles, mis on täidetud  küsimusega. Just siit algab inimese eneseteadvus, tema kui ainsana iseenda surelikkusest teadja küsimus igavikule. Essees «Sõna on rohkem kui sõna» (2005) ütleb Luik, et asjad muutuvad reaalseks alles pärast seda, kui keegi nad SÕNASTAB. Nii ulatab luuletaja käe ühele algseimale Tekstile, mis kuulutab: «Alguses oli Sõna.»

Märksõnad
Tagasi üles