Kümme aastat tagasi ostsid ärimehed Heiti Hääl ja Eerik-Niiles Kross pea 19 miljoni krooni eest Londoni börsimaja väärtuslikumad osad, mis aasta hiljem 50 merekonteineriga Eestisse toodi. Kogu selle aja on nad oodanud uut hingamist Paldiski merekonteinerites.
Aasta tagasi tuli arhitektuuribüroo Salto arhitektidel Maarja Kasel ja Ralf Lõokesel idee luua börsihoone fassaadist ligi 14 tonni kaaluv kineetiline ruumiinstallatsioon. Ühe hoone kummaline lugu valmis koostöös kunstnik Neeme Külmaga ning see jõuab avalikkuseni Eesti Arhitektuurimuuseumis alates reedest avatud näitusel «Face to face: Balti börsihoone lugu».
«Arhitektid on harjunud looma hooneid kindlasse taustsüsteemi. Vähe on maju, mida on nii palju üritatud suruda eri situatsioonidesse,» ütles Salto arhitekt Ralf Lõoke, ruumiinstallatsiooni üks autoreid. «Mida rohkem me börsihoone lugu lahti harutasime, seda huvitavamaid võimalikke teemaarendusi ja ka praegu aktuaalseid küsimusi esile kerkis. Olgu selleks siis hoonete rändamine, pagendamine, integreerumine ja väärtuse kujunemine või arhitektuur kui mõjutusvahend poliitikas, äris ja ühiskonnaelus.»
Rahvusvahelise laevandusbörsi Baltic Exchange ehk Balti Börsi 1903. aastal valminud hoone sai 1992. aastal Iiri Vabariikliku Armee pommirünnakus rängalt kahjustada. Terroriakti järel võeti maja kivihaaval lahti ja väärtuslikud osad ladustati kavatsusega maja ajaloolisel kujul taastada. Eri põhjustel plaan ei teostunud ning magusale kesklinna krundile kerkis nüüdseks Londoni üheks maamärgiks saanud büroohoone Kurk (Gherkin, arhitektuuribüroo Foster + Partners).
Ajalooline hoone kaotas krundi ja seeläbi ka konteksti – olulise osa oma ruumilisest identiteedist – ning rändas ühest kohast teise, läbides pikki vahemaid, otsides uut tähendust ja keskkonda, kuhu sobituda. Lahtivõetud osade kaminateks müümisest ja lõplikust hävingust päästsid hoone ootamatult Eesti ettevõtjad.
Hiiglaslik saadetis – 50 nummerdatud konteinerit treppide, marmorsammaste, puitpaneelidega telefonikabiinide, kipsist merekoletiste ja teiste detailidega – jõudis Eestisse 2007. aastal. Kohe kerkis ka küsimus, millisesse keskkonda uustulnuk kõige paremini sulanduks ja kuidas seda uude ühiskonda integreerida.
Balti börsihoonele on püütud Eestis anda uut elu ja sobitada maja fassaadi paljude uute kinnisvaraarendustega. Esile on kerkinud erisugused ootused ja vastuolud, mille tõttu on fassaadi fragmendid oodanud oma aega Paldiskis merekonteinerites ligi kümme aastat.
Eesti Arhitektuurimuuseumis toimuval näitusel saab Eesti avalikkuses vastakaid arvamusi põhjustanud börsihoone fragmente esimest korda elusuuruses näha. Külastajatel avaneb võimalus seista silmast silma ajaloolise maja frontooniga, mille meelevaldse liigutamisega on tegelenud nii terroristid, ärimehed kui nüüd ka arhitektid ja kunstnikud. Näitusel saab maja tükki oma tahtele allutada igaüks, kes soovib.
Neeme Külm ütleb, et see on keeruline installatsioon, mille kaal tingis käekirja. «Eeltöö inseneridega, kes arvutasid välja Eesti Arhitektuurimuuseumi kandevõime, oli põhjalik. Me pidime olema kindlad, et installatsioon ei läheks vastu meie tahtmist esimesele korrusele. Lisaks oli palju kooskõlastamisi. Ma saan väita, et siin ei ole midagi juhuslikku, iga etapp on dokumenteeritud.»
«Tehniliselt töötab installatsioon lihtsalt, oksjoni põhimõttel: kui tekib huvi, vajutad punast nuppu ja kutsud installatsiooni enda juurde. See jõuab sinuni, peatub korraks ja sõidab algpositsiooni tagasi. Kerge ja mänguline,» selgitas ta.
Maarja Kask lisab, et installatsiooniga juhitakse tähelepanu sellele, kuidas seda maja on praeguseks meelevaldselt mitmel moel liigutatud. «Iga inimene võib tulla siia ruumi ja seda edasi teha.»
Ralf Lõoke märkis, et näitus peaks olema külastajale vahetu kogemus. «Me oleme selle saali niimoodi üles ehitanud, et siia ei saaks korraga tulla liiga suur rahvamass. Et tekiks installatsiooniga näost näkku kontakt. Seda on võimalik tagasi kutsuda nii mitu korda, kui tahad, aga selle liikumine on väärikalt aeglane. Ala on turvatud, ja kui piirdest edasi minna, jääb installatsioon seisma.»
Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari hinnangul on tegemist erakordse näitusega nii kaalu, sisu kui tähenduse mõttes. «Muuseumi jaoks on see kunstiprojekt, mis kutsub mõtlema selle üle, miks majad rändavad, kuidas nad seda teevad ja mida nad inimestele tähendavad. Lisaks see, mida hakkab siin, Tallinna kesklinnas, tähistama teisest kultuuriruumist pärit võõra arhitektuuri ja sümboolikaga hoone, mis on ümber tõstetud ja taas üles ehitatud.»
Näitusega seoses ilmub ka põhjalik kataloog, kus börsihoone saatust ja muutlikku konteksti avatakse nii sõnas kui pildis. Kataloogi jaoks tegi fotod kunstnik Anu Vahtra ja kujunduse graafiline disainer Indrek Sirkel. Kataloogi annab välja Eesti Arhitektuurimuuseum koostöös kirjastusega Lugemik.
«Face-to-Face: Balti börsihoone lugu» jääb Eesti Arhitektuurimuuseumis avatuks 5. juunini.