Sisukord
Arvamus
Postimees
05.05.2016
Eesti Edgari selget sõna ootavad kõik Dilbert Mälumäng Horoskoop Palju õnne Elva linnavalitsus teeb disainpargist autoparkla (6) Male Pisike ja rõõmsameelne Uljana loodab hakata ise kõndima Tagakülg Eesti lühiuudised Esikülg 5. mai Raamat muusikute seiklustest Kommentaar Tallinn ehitab euroraha eest hulga teid Norra ajakirjanik: meil on veel detaile selle kohta, mida teab NATO Balti riikides toimuvast (7) Harku «mässu» asjus paljastusid vastuolud Majandus Michal kahtleb TTÜ järelevaleves Parima juhi tiitlit jahivad Helm, Kitt ja Raasuke Majanduse lühiuudised Kaks aastat kestnud hinnalangus on nagu nõukogude aatom Välismaa Türgi kodanikele terendab viisavaba pääs Euroopa Liitu Ukraina, Gruusia ja Kosovo ootavad Donald Trump rühib vääramatul võidukursil Arvamus Mark Soosaar: riigiisa või riigiema? (2) Juhtkiri: väljakutse Euroopa projektile (1) Lugejate kirjad: veel igapäevasest viisakusest Aivar Pau: sõidujagamine on suur bluff (1) Päeva karikatuur Postimees 1994. aastal: VISA-Electronist peaks saama Eestis levinuim magnetkaart Volli Kalm: kuus head põhjust, miks investeerida teadusesse (1) Katrin Koov: turg ja barrikaadid Kultuur Skandaalse Balti börsihoone fassaad pääses korraks merekonteinerist välja Vabadus ja vastutus: Veiko Õunpuu «Free Range» Postimehe Kinos (1) Ärme tee sääsest elevanti Sport Spordi lühiuudised Selver kordaks võiduga Rakvere legendaarset saavutust Venemaa paine ja teised soosikud Katalaanide sangarist sakslaste äpuks Rapla pusis, Kalev võitis Kergejõustikust saab Margus Hundi päästeingel? Tallinn Tallinn ehitab euroraha eest hulga teid Tarbija Hea aknakate lubab kauem magada AK Katrin Koov: turg ja barrikaadid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lugejate kirjad: veel igapäevasest viisakusest

2 min lugemist

Hiljuti kirjutas Maaja Vadi igapäevase viisakuse defitsiidist meie noorte inimeste seas (PM 25.04). Millegipärast ei maininud ta nähtust, mis on hakanud viimastel aastatel üpris teravalt kõrva ja silma torkama.

See on ingliskeelse maailma – meie kultuurile mitteomane! – viisakus, mis nüüd kõvasti ennast meil legitimeerida püüab. Järjekordne näide, kuidas eestlane ikka kipub ahvima võõrast ja loobuma omast. Kindlasti on paljud siinsed lugejad seda võõrviisakust märganud, võib-olla mõtlematult koguni ise selle omaks võtnud.

Pean silmas kõigepealt seda, et tänu on muutunud mitmuslikuks. Üha sagedamini kuulen ja loen: «Suured tänud.» Olen seda näinud kirjas isegi soliidsetel tekstikandjatel, nagu kapitaalses raamatus ja kinofilmi lõpus, kus tänatakse abi eest. Meil, eestlastel, on tänu olnud aga ikka traditsiooniliselt ainsuses. Avaldatakse tänu, mitte tänusid. Tänusid avaldatakse inglise keeles, öeldakse: «Many thanks», sest nimisõnal «thanks» ei olegi ainsust.    

Teiseks on üllatav, kui paljud meie inimesed ei tea enam, et sõnale «tänan» või «aitäh» tuleb vastata «palun» (või «võtke heaks» või «pole tänu väärt»). Istun teleri ees või kuulan raadiot ja äkki paneb kuuldu mind kihvatama. Stuudios on just lõppenud intervjuu võib-olla väga tuntud inimesega, võib-olla tähtsa poliitikategelasega, kelle lahkudes ütleb saatejuht: «Aitäh stuudiosse tulemise eest.» Või midagi seesugust. Ja mida vastab tema? Tema vastab mõtlematult samamoodi: «Aitäh.» Just nagu on tavaks inglise keeles: «Thank you» – «Thank you». Kallid saatekülalised, te matkite anglosakse. Tuletage meelde, kuidas on ikka olnud kombeks siin meie maal.  

Kirjeldatu ei näi olevat esmajoones noorukite probleem. Jääb mulje, et enamik, kes ei oska eesti keeles tänada või tänu vastu võtta, on noorepoolsed täiskasvanud. Ju nad on töös ja meelelahutuses kõrvuni inglise keele sees ja on võõrdumas emakeelsest olmest. Veel nooremad muidugi kuulevad ja jäljendavad. Probleem on tegelikult väga palju laiem kui üksnes viisakussõnade kasutamise oskamatus. Kes annaks abi inimeste harimiseks?

LEO KAAGJÄRV

Meie ühiskond on kirev

Kõrvuti igati tublide ja toredate inimestega võib kohta olevusi, kes küll inimeste nime ei vääri. Selle tõestuseks üks ebainimlik näide. Linnapargis istub pingil väike tüdrukukene. Tema jalge ees on savist vaas. Vaasil vanema proua foto ja selle all appihüüdev tekst: aidake minu memmekest matta. Inimesed mööduvad, peatuvad ja libistavad vaasi eurosid, ei luba ju eestlase süda hädasolevat lapsukest ilma toetuseta jätta. Siis aga koorub välja julm fakt – tüdrukukene on peibutuslinnuks linnas tuntud joomarist naisele! Loomulikult ei tea kõik möödujat seda. Nii kogunebki tüdrukese vaasi rahakest, mille «emme» kõrist alla laseb. Vot nii on lood emaarmastusega meie toredal ajal. Õnneks on lool vääriline finaal – politsei lõpetab kõrvalpingil konutava naise traagilise tsirkuseetenduse. Jääb vaid loota, et sellist etendust enam ei nähtaks.

HENN LAHESAARE

Presidendiralli

Aeg on kindlalt õrnema soo esindajate päralt, mehed on loorberitele puhkama jäänud. Naisel on soojust, rahu, keskendatust. Ta tunnistab oma vigu ning ka kriisihetkedel jääb mingis mõttes rahulikuks ja soojaks. Ta ei suuda olla inimeste vastu kalk ja allaheitlik. Naise meeleheide on vaikne, sest ta suudab oma emotsioone kõrvalt vaadata. Ta on inimene, kellel on olemas enesereflektsioon. Naine toob ilmale lapse ja hoolitseb laste tuleviku eest. Naine on ju pere kael ja meie riigil on vaja pöörata pead 90 kraadi põhjamaade poole, et meie noored «mugavuspagulased» koju tagasi tuleks.

Ü.-R. Märtin

Seotud lood
    04.05.2016 06.05.2016
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto