Andmise rõõm

Margit Härma. FOTO: Erakogu

Andmise rõõm on kõige suurem rõõm. Jah, see on üks ilus ütlemine, aga ainult osaliselt õige. Muidugi on tore, kui sinu tehtud kingitus või kompliment kellegi päeva ilusamaks teeb või sinu ulatatud abikäsi rõõmsalt ja tänulikult vastu võetakse, aga andmisel on ka oma tumedam pool.

Tellijale Tellijale

Just naisi õpetatakse juba maast madalast olema empaatilised, hoolitsevad ja teiste vajaduste suhtes tundlikud. Kinnitatakse, et andjale jääb kõige suurem rõõm. Nii ongi põlvkondade kaupa kombeks olnud, et just naised oma hoolitsuse ja tähelepanuga hoiavad perekonda koos. On selgeks tehtud, et naissoost sõbra poole on kõige lihtsam abipalvega pöörduda. Naised ütlevad harvem ei, sest nad on harjunud olema oma pere, sõprade ja töökaaslaste jaoks olemas. Tunnen paljusid imelisi, tublisid naisi, kes kasvatavad oma lapsi ja ka kasulapsi, juhivad, aitavad, ehitavad, päästavad, toetavad ja vahel – tavaliselt naiste- või emadepäeval –, neid natuke ka tunnustatakse. Kui neile lillekimp ja tänukaart ulutatakse, naeratavad soojalt ja veidi häbelikult ning ütlevad: «Mis te nüüd, andmise rõõm on ju kõige suurem rõõm.» Ja kõik on nii ilus ja helge.

Piiblis on aga üks teine ilus ja üllas soovitus: «Armasta oma ligimest nagu iseennast.» Enamik saab sellest aru nii, et teisi inimesi tuleb ikka hästi palju armastada. Aga kas samas ei ole see ka soovitus armastada iseennast vähemalt sama palju kui lähedasi? Just naised kipuvad iseenda armastamist kuidagi ebanaiselikuks ja egoistlikuks pidama. Ja siis nad annavad ja annavad ja annavad, kuni ühel päeval polegi enam midagi anda, sest tervis on viletsaks kulunud, aur otsas ja nii sina ise kui ka su elu on sama põnev ja äge kui pesupulbrireklaam.

06.05.2016 09.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto