Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Droonid, võrgutajad ja 50 Vene luurajat väikses Eesti linnas

Droon. FOTO: Andrus Peegel

Juba nädal aega Eesti meedias ringlevad väikese Norra portaali väited Vene luuretegevuse ulatuslikkusest Eestis on tekitanud parajalt segadust: keda uskuda, kui palju uskuda ja mida selle väidetava infoga üldse peale hakata?

Mis siis õigupoolest juhtus? Vähetuntud Norra portaal AldriMer (mis muide tõlkes tähendab  «ei iial enam») avaldas meie kohta kaks lugu, mis rääkisid Vene droonidest ja kopteritest Eesti kohal, 50 Vene luure kaastöötajast väikelinnas Sindis, õppuse Trident Juncture ajal toimunud NATO ohvitseride võrgutamisest Vene luure kaunite kaastöötajate poolt, suhtlust pealt kuulavatest Vene allveelaevadest ja veel paljust muust. Eile näiteks sellest, et Vene diplomaatilise korpuse esindajad käivad Lõuna-Eestis jalutamas ja sildu kaardistamas.

Suur hulk infot pärinevat NATO-le edastatud kaitsepolitsei raportitest ja nagu lugude autor hiljem Postimehele kinnitas, tulevat tema andmed mitmest väga usaldusväärsest allikast.

Peagi tunnistas ajakirjanik, et tegi vea – need 50 Vene luure kaastöötajat olevat ikka Pärnus –, aga lugudesse jäi veel pärast sedagi pisivigu. Kohe torkab silma näiteks, et Lõuna-Eestis olevat Vovu sõjaväebaas ja viimati ilmunud loo kaasautoriks on kuidagi saanud Eesti Päevalehe ajakirjanik Laura Mellonen (eilse õhtuks oli nimi küll õigeks parandatud: Laura Mallene). Eesti kohal tiirutanud kopterite kohta kinnitas aga peaminister Taavi Rõivas, et need lendasid Itaaliast tehasest Peterburi.

Nagu segadust tekitavast infost veel vähe oleks, reageeris valitsuse strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag Eesti Päevalehe küsimustele vastates esialgu küllaltki mittestrateegiliselt, nagu meedia reaktsiooni järgi võib otsustada. 

Norra ajakirjanik väidab, et tal on usaldusväärne info – mitmest allikast ja pika aja jooksul saadud, nagu ta Postimehele kinnitas. Teksti fragmenteeritus ja juba märgatud möödapanekud viitavad aga sellele, et ilmselt ei tohiks mööda vaadata kapo ja nüüd ka peaminister Taavi Rõivase väidetest reaalsuse ja virtuaalsuse, õppusestsenaariumite ja tegelikult toimunu sassiajamise kohta.

Lisaks tuleks arvesse võtta autori Postimehelegi antud kinnitust, et tekstid on kirjutatud eelkõige Norra publikut silmas pidades ja nende teavitamiseks. (Kuigi ei tasu mööda vaadata sellestki, et erinevalt suuremast osast portaali materjalist on need Eestist rääkivad tekstid algusest peale avaldatud nii norra kui ka inglise keeles.) Sinna kõrvale tuleb panna veel asjaolu, et need lood ei ole Norras laiemat kõlapinda saavutanud ja Norra ajakirjanikud suurematest meediaväljaannetest väidavad, et portaali ei tsiteerita selle anonüümsete allikate vähese usaldusväärsuse tõttu.

Küsimusi jääb igatahes palju. Me ei tea küll, millised on tõe ja vale, häguse ja selge proportsioonid neis artiklites, siiski tasuks juba psühholoogilise kaitse seisukohast kõigil seesuguste tekstide lugejail ametikohast sõltumata kõigepealt rahulikult hingata ja mõelda, mida sisuliselt uut selline kirjutis meile annab (Vene-ohu olemasolu meie julgeolekuasutused ju ei eita) ja mis võimalusi pakub sellega vastutustundetult ümberkäimine vastasmängijale.

Väikese riigi asi: kui keegi väljastpoolt meist kirjutab, võimendub see tuhandekordselt. Selle efekti vähendamiseks tuleb aga info ja udujutuga targalt ümber käia nii neil, kelleni see jõuab, kui ka neil, kes teavad seda, mida avalikkus ei tea. 

Võib ju tunduda totter, et valitsusasutused peavad reageerima suhteliselt juhusliku portaali lugudele, ent kui see edastab meid kõigutavat infot, mis on jõudnud meie meediaruumi, tuleb seda siiski teha. Seda enam, et propagandasõjas haarab vastasmängija neist väidetest kohe kinni, nagu võib lugeda juba pöördelt.

06.05.2016 09.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto