Homme jõuab riigikogus teisele lugemisele seaduseelnõu, mis lubab riigikogu liikmetel peale Toompea-töö osaleda samal ajal kohalike omavalitsuste volikogude töös. Endine õiguskantsler Allar Jõks võitles selle vastu toona ja võitleb praegu, sest tema hinnangul annab riigikogu liikmete dessant volikogudesse tunnistust erakondade lühikesest pingist ja takistab arengut.
Miks on kahetoolieelnõu vastuolus põhiseadusega?
Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt on riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaatide ühitamine vastuolus huvide konflikti vältimise ja vertikaalse ning personaalse võimude lahususe põhimõtetega.
Riigikohus on selgitanud, et kui kogukondlike huvide esindamise võimalus seatakse sõltuvusse üle riigi tegutsevate erakondade otsustest, võib kohalike huvide esindatus ohtu sattuda.
Riigi ja kohaliku huvi konflikti korral peab säilima volikogu liikme võimalus otsustada kohalikke küsimusi riigist sõltumatult oma kogukonna huvides.
Seadust õigustatakse vajadusega suurendada riigikogu liikme arusaamist kohalikust elust. Üllas eesmärk, aga kas seadusmuudatus ja riive põhiseadusega on selleks tõesti ainus võimalus?
Valijatega tuleb kohtuda ka pärast valimisi.
Veel õigustatakse, et pärast seaduse vastuvõtmist kaovad ära peibutuspardid ja Soomes on ju ka kahel toolil istumine lubatud.
Mulle meeldib kergus, millega kasutatakse Soome näiteid volikogu- ja parlamendiliikmete ametite ühitatavuse kohta. Seejuures unustatakse, et meil ei kehti Soome põhiseadus ja teiseks tuleb õiguslike lahenduste kopeerimisel üle võtta ka väärtussüsteem.
Te olete selle teemaga olnud seotud aastast 2005 õiguskantslerina. Mis valu on teil praegu eraisikuna võitlust jätkata ja seaduse vastu seista?
Ega mu põhimõtted ametist lahkudes õiguskantsleri kabinetti jäänud. Valus on vaadata, kuidas kohalikku võimu kaaperdatakse.
Kuulates võimuparteide vankumatust ja kohatist ülbust sel teemal, siis kas teile ei tundu, et peate lootusetut võitlust?
Õiguskantslerina ei õnnestunud mul tugevdada kontrolli erakondade rahastamise üle. Isegi riigikohus pidas 2008. aastal olukorda ideaalseks.
Alles 2012. aasta Silvergate ja sellega kaasnenud kodanikuühiskonna surve tõid rahvakogu kaudu kaasa seaduse täiendamise. Mäletate liikumist «Aitab valelikust poliitikast»? Esimest korda tulid eestimaalased tänavale murest demokraatia kvaliteedi pärast.
Usun ajakirjanduse ja avalikkuse võimesse poliitikat mõjutada. Nagu juhtus trahvide kahekordistamise eelnõuga pärast Postimehe tehtud kriitikat.
Miks on võimuparteidele seda seaduseelnõu tegelikult vaja?
Selleks et korvata seda, mida valimisliitude keelustamisega kohalikel valimistel ei õnnestunud saavutada: suurendada oma võimulist kohalolekut.
Demokraatiale ja kogukonnaelule mõeldes: kas see muudatus on ohtlik?
Eesti võimukvaliteeti muserdab poliitilise süsteemi suletus. Riigikogu liikmete dessant volikogudesse annab tunnistust erakondade lühikesest pingist ja võimendab niimoodi arengupeetust. Kui nii jätkata, siis ei näe me Toompeal värskeid otsustajaid.
Samuti on see märk usalduse puudumisest. Erakonnad ei usalda valijaid, et need valiksid erakonna vähem tuntud kandidaate. Samuti ei usalda erakonnajuhid oma liikmetest kohalikke kandidaate.
Rääkimata poliitdopingust. Riigikogu liikmete osalemine kohalikel valimistel muudab avaliku raha kasutamise valimiskampaanias reegliks. Seejärel ei iseloomustaks maksumaksja raha kuritarvitamine ainult valimisi pealinnas.
Küsisite kaheksa aastat tagasi Postimehes kahetooliseadust silmas pidades, kellele kuulub Eesti riik. Toona teil selget vastust ei olnud. Kas nüüd teate vastust?
Jah. Eesti riik kuulub neile, kes julgevad vajadusel demokraatia kaitseks tänavale tulla.
-----------------
Peibutuspartide peidus
Kui seaduseelnõu kriitikud nimetavad seda poliitilise korruptsiooni ja sõltuvussuhete kindlustamiseks ning võimu monopoliseerimiseks, siis koalitsiooniparteid näevad, et muudatuse järel kaob ära palju kritiseeritud olukord, et riigikogu liikmed kandideerivad volikogudesse häältemagnetina, kuid valimiste järel ei soovi riigikogu tööst loobuda. Nii jõuavad volikokku inimesed, kel rahva toetust tegelikult ei olegi.
Nad lohutavad kriitikuid sellega, et inimesi, kes sooviks riigikogu töö kõrvalt kohalikel valimistel kandideerida, pole sugugi palju. Paraku tõestavad parteikontorid kõigi valimiste eel vastupidist: väikelinnade volikogudesse soovivad kandideerida isegi ministrid, parlamendisaadikutest rääkimata.
Järgmised kohalike volikogude valimised on Eestis tuleva aasta 15. oktoobril, seadus jõustub vastuvõtmisel tuleva aasta 16. oktoobril.
Aasta alguses liikus mitme võimukombinaatori peas nii Reformierakonnas kui ka Keskerakonna Toompea seltskonnas mõte, et seadus võiks saada vastu võetud kohe pärast riigikogus läbi hääletamist. Selleks et asendada Tallinna volikogus Savisaare-meelsed Simsoni-meelsetega ja püüda vahetada võimu pealinnas. Sellest loobuti, sest mõisteti, et president ei kuulutaks seda seadust välja ja Tallinna volikogust puudu jäävate häälte kokkuostmine ei oleks andnud kindlat tulemust – see poleks liiga läbinähtavat võimujanulist mängu väärt.
Vaidlused selle üle, kas saadikud võivad ühtlasi volikokku kuuluda või mitte, said alguse juba 2000. aastate algul. 2001. aasta kevadel algatas valitsus volikogu valimise seadust muutva eelnõu, kuhu põhiseaduskomisjon lisas menetluse käigus keelu olla korraga riigikogu ja kohaliku volikogu liige.
Põhjendus oli toona lihtne: liiga paljudes ametites on ühed ja samad inimesed ning tuleb anda suuremale hulgale inimestele võimalus poliitikas osaleda.
Riigikogu võttis seaduse vastu 2002. aasta märtsis 55 poolt- ja 31 vastuhäälega. Seaduse poolt hääletasid Reformierakonna, Keskerakonna, Rahvaliidu, Ühendatud Rahvapartei ja Koonderakonna saadikud ning selle vastu olid Isamaaliidu ja Mõõdukate fraktsiooni liikmed.
Kahel toolil istumise keeld pidi jõustuma 2005. aasta sügisestest kohalikest valimistest. Vahepeal püüti seda taas ümber keerata, kui 2005. aasta märtsis ehk vaid mõni kuu enne toonaseid kohalikke valimisi algatas reformierakondlane Väino Linde koos toona Keskerakonda kuulunud Ain Seppikuga riigikogu töökorraseadust muutva eelnõu, et volikokku kuulumise keeld ei jõustuks.
Parlament oli sellega nõus ning mõlemad seadused võeti sama aasta 12. mail vastu. Riigikogu liikmed võisid taas istuda kahel toolil ehk tegutseda ühel ajal nii parlamendis kui ka linna- või vallavolikogus.
Sellega vaidlused aga ei lõppenud. Nimelt polnud muudatustega nõus president Arnold Rüütel, kes ei kuulutanud töökorraseadust välja ja vaidlustas selle lõpuks riigikohtus. Rüütel leidis, et riigikogu liikme võimalus kuuluda valituks osutumisel samal ajal kohalikku volikokku on vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomia, võimude lahususe ja tasakaalustatuse ning ametite ühildamatuse põhimõttega.
Muu hulgas märkis president, et volikokku kuuluv riigikogu liige asub teostama täidesaatvat riigivõimu, mis pole põhiseadusega kooskõlas.
«Püüded tegutseda poliitiliselt aktiivselt mõlemal tasandil jäävad kahe tooli peal istumiseks ja sellisel moel tehtud töö liiga killustatuks. Mõistan poliitikute soovi oma võimeid igakülgselt rakendada, kuid selline hõivatus võib viia kergelt valijate põhjendatud rahulolematuseni,» ütles Rüütel toona.
2005. aasta oktoobri keskel tunnistaski riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium muudatuse põhiseadusevastaseks. Riigikohus leidis, et vahetult enne kohalikke valimisi vastu võetud olulisi valimisõiguse muudatusi sisaldav seadus on vastuolus põhiseadusest tuleneva demokraatia põhimõttega.
