Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kõhutäis või kõhuvalu?

Kui otsida piltlikku näidet illustreerimaks homme Toompea lossi suurde saali jõudvat eelnõu, millega antakse riigikogu liikmetele taas võimalus valla- ja linnavolikogude töös osaleda, võiksime selle leida… sügavkülmiku põhjast. Seal lebab vähemalt kord juba üles sulatatud tükk võimupirukast, mida koalitsioon on valmis nüüd jälle soojendama ja serveerima. Kuid kõik pole innukate kokapoiste ja -tüdrukutega sugugi ühel meelel. Võimalik, et pirukas hakkab suus ringi käima ja loodetud kõhutäie asemel ootavad sööjaid – kodanikke – ees seedehäired.

Kõigepealt peaksime aru andma, et tegemist on kõiki puudutava ja põhimõttelise vaidlusega. Küsimus on ei vähemas ega rohkemas kui võimude lahususe printsiibis ja esindusdemokraatia toimimises laiemalt. Niisugused muutused peavad olema väga hästi läbi mõeldud ja põhjendatud. Politikaanide žongleerimine ja juriidiline mäng põhiseaduse tõlgendamisel võib olla kellelegi vahva etendus, aga riigi seisukohalt võtmemehhanismide reguleerimist ei saa teha jandiks.

Sõnades on ju nii kena öelda, et riigikogu liikmed saavad «taas võimaluse kaasa rääkida oma elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse elu korraldamisel», aga niisama palju kui ilu on selles väites küsitavat. Põhiseaduse ja kodanikuühiskonna põhimõtetest lähtudes on igal inimesel täielik õigus ja laialdaselt võimalusi kohaliku elu korraldamisel kaasa rääkida – selleks ei pea olema volikogu liige. Näiteks valimas käies või mistahes kohalikus arutelus osaledes jne.

Eelnõu toetajad toovad näiteks Soome kogemust, kus parlamendi liikmetele selliseid piiranguid pole, ent nagu ütleb endine õiguskantsler Allar Jõks – me pole Soome. Meenutagem, et näiteks presidendi valib Soomes rahvas otse. Esindusdemokraatiad toimivadki erinevalt.

Eelnõu seletuskirja keskne osa «Seaduse eesmärk» koosneb suuresti juriidilistest selgitustest, miks ikkagi tuleks riigikogu liikmele topeltmandaadi õigus anda. Tegelik eesmärk, ja küllap me sellest lähipäevil ka kuuleme, on siiski poliitiline.

Planeeritava haldusreformi käigus väheneb omavalitsuste arv ning kodanikud väljendavad muret, et võim ja seega ka kohalikku elu mõjutavad otsused lähevad neist kaugemale, kuigi lubatakse teenuste paranemist. Niisiis tuleks arutleda: kui riigikogu liikmed hakkavad osalema valla- ja linnavolikogude töös, siis kuidas see ikkagi kohalikku demokraatiat mõjutab. Et kas riigikogu liikmed on siis tõepoolest paremini informeeritud ja seetõttu paraneb iga tasandi otsuste kvaliteet. Või, nagu eelnõu kriitikutele tundub, tekivad kohalike ja riigi otsuste puhul tõsised konfliktid.

Eelnõule oma hinnangu andnud maaomavalitsuste liidu ja linnade liidu seisukohad optimismist ei pakata, pigem vastupidi. Avalikkus ootab selle eelnõu puhul kindlasti senisest põhjalikumat selgitust ja sisulisi argumente.

Seotud lood
07.05.2016 10.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto