Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Evelyn Kaldoja: mida teha 9. maiga?

Evelyn Kaldoja FOTO: Andres Haabu / Postimees

Võib-olla kanda tähtpäevade nimekirja? Sest Eesti rahva ühe osa tänitamine ei võta teiselt osalt ei soovi sel kevadpäeval pidu pidada ega oma juurde tunnetust.

Ma ei soovita muidugi emakeelepäeva kõrval lipupäevaks teha «Suure Isamaasõja lõpu»-nimelist üritust. Ja isegi suure eurooptimistina pean tunnistama, et Euroopa päev jääb inimkaugeks. Aga miks ei võiks 9. mai olla slaavi juurte päev?

Vanausulised, tsaaririigi rusude vahelt pagenud valged, võõrtöölistena sõdadevahelisel ajal tulnud poolakad, julma nõukogude rahvastikudisaini käigus siia sattunud venelased, valgevenelased ja ukrainlased – rohkem või vähem voolab slaavi verd paljudes Eesti elanikes. Mõnel täiesti eestikeelselgi on paduvene nimi.

Õpetlikku näidet samast vallast lugesin ühest poolpilamisi pühadesoovitusi andvast kristlikust raamatust 1. mai kohta. Nagu autorid nentisid, oli see algselt paganlik viljakuspüha, ning ei pea olema Sigmund Freud mõistmaks, mida tähistas post, mille ümber neitsid ringtantsu keerutasid, ja nende tühjad kruusid, mida ümberringi seisvad noorsandid olid valmis alkoholiga täitma.

Aeg läks ja inimesed võtsid omaks ristiusu. See aga ei vähendanud ürgset tungi tantsu lüüa ja napsitada. Katoliku kirik püha ära ei keelanud, kutsus hoopis ristirahvast pidutsema 1. mail neitsi Maarja auks. Tütarlapsed võisid südamerahus edasi tantsida ja õlut-veini rüübata, sest tootemdildo asemel seisis keskmes jumalaema kuju.

Lahendus leidus ka siis, kui 19. sajandil kuulutasid kommunistid sama päeva töörahva pühaks. Vastavalt paavst Pius XII otsusele seisab 1955. aastast kirikukalendris sel kohal töömees püha Joosepi päev ehk kristlikul töölisklassil on suurepärane põhjus pidutseda mittekristlastest kolleegidega – Maarja puusepast abikaasa auks.

Miks mitte leppida faktiga, et Zimarjeveid oma geenidest ja sugupuust eemaldada on võimatu? Kui kellegi perekonnaloos ongi kandval kohal Kesk-Venemaa tarest pärit vanavanaisa uskumatud seiklused Teises ilmasõjas, siis las ta riietub telkmantlisse – ma ei räägi küüditajate või Stalini käsilaste ülistamisest, vaid lihtsatest inimestest ajaloos.

Idast tulnud sinivereliste järglane võib aga uhkelt luisata, millise vene kirjandusklassika kangelase prototüübist ta pärineb. Minusugused, kel vähemalt ametliku sugupuu üheski harus ühtki mitte-eestlast ei paista, peavad lihtsalt üle olema tõsiasjast, et puhta soomeugri vere tõttu on nad võimalikus hõimusuguluses karjalaste ja vepsalaste aladelt pärit Putini või mordva juurtega Lenini ja Molotoviga.

Omaenese slaavluse tunnistamine võiks omakorda aidata vabaneda soovist kollitada ausaid Eesti kodanikke verepuhtuse jutuga. See aitaks värskemate slaavi juurtega kodanikes süvendada tunnet, et nad on siin võrdsed ja vajadust riigi vastu protestida pole.

11.05.2016 13.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto