Lahutamatu osa Damaskuse ööklubist – kanepilõhn

Marko Koplimaa FOTO: Erakogu

Kellelegi ei tule ilmselt üllatusena, et usu roll on Süürias tähelepanuväärselt olulisem kui meil Eestis või mujal riikides, mida mõistame koondnimetuse «lääs» all. Pea igasse detaili sisse põimitud islam on niivõrd loomulik elu osa, et midagi teisiti ette kujutada on raske, et mitte öelda võimatu.

Tellijale Tellijale

Ilma naljata võimatu. Üks vestlus taksojuhiga kõlas enam-vähem nii: «Oled tulnud Süüriasse õppima, oled siis moslem?» – «Ei, mul pole usku kui sellist.» – «…Ehk siis kristlane?» – «Ei…» – Edasi juba natuke ebalevalt-murelikult, kuid siiski sõbralikult: «Juut?» – «Ei, olen ateist, pole usku!» – Mõttepaus ja siiras soov mõista: «Ehk siis ikkagi kristlane…?»

Usu suur roll just ühiskondlikus elus, mitte individuaalselt, on eestlasele harjumatu. Aga islami läbipõimitus kultuuriga ei saa viia ettekujutuseni, kus valdav osa Süüria inimesi on radikaalsete, vägivaldsete vaadetega. Kuni kodusõja puhkemiseni julgesin käsi südamel öelda, et polnud kunagi turvalisemas ühiskonnas kui Damaskus elanud. (Pärast kolme aastat Brüsselis elamist oleks veendumus ainult süvenenud.)

11.05.2016 13.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto