Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nils Niitra: sõpruskond või kogukond

Nils Niitra FOTO: Sille Annuk / Tartu Postimees

Kogukonna mõiste on nüüdseks kaaperdanud poliitikud, kelle arvates peaks kogukonnad lahendama maapiirkondades imeväel kõik probleemid, mis tekivad pärast saabuvat haldusreformi. Näiteks Karula vallas peab end kogukonnaks küll vähemus valla elanikkonnast, aga samas on nad nooremapoolsed, haritumad ja aktiivsemad inimesed. Nüüd on nad läinud konflikti vallavalitsuse ja vallavolikoguga, kelle on valinud valla elanikud.

Seesuguseid konflikte on mõnedes teisteski valdades ja sestap tekib küsimus, mis asi on üldse kogukond ja kellel peaks olema õigus end kogukonnaks nimetada.

Minu vanaema põlvkonna jaoks tähendas kogukond ühes piirkonnas elavaid inimesi, kes käisid omavahel läbi ka paratamatusest, mitte oma soovil. Inimesed polnud kaugeltki nii mobiilsed ja nõnda tekkis kogukond tahes-tahtmata. Paljude tööde tegemiseks oli vaja ühist panust. Inimesi ei saanud valida, nendega tuli leppida.

Nii istusidki Pärnu Raekülas elanud vanaema köögis memmekesed, kes rääkisid värskemat klatši ning lugusid oma lastest ja lapselastest. Sugugi kõik need memmed ei olnud tegelikkuses tema sõbrad ega sugulased – mõni neist ei meeldinud talle sugugi –, vaid lihtsalt kogukonna liikmed. Jah, inimesi heideti mitmesuguste lolluste eest ka kogukonnast välja, aga need olid pigem erandjuhud. Niisiis tähendab kogukondlik elulaad selle klassikalisel kujul kõiki mingis piirkonnas elavaid inimesi, kes suhtlevad omavahel ka siis, kui nad üksteisele tegelikult ei meeldi.

Mõnikümmend aktiivset maale kolinud inimest ei ole seega minu arvates kogukond, kui nad ei suuda kaasata piirkonna elanikkonna enamikku. Kogukondlik mõttelaad eeldab võimekust kuulata ja kaasata ka teistsuguseid inimesi. Mulle tundub, et paarikümne aasta jooksul on see oskus Eestis kaduma läinud ja end kogukondlasteks pidavate inimeste konfliktid ülejäänud kogukonnaga kerged tekkima. Ja kui on juba konflikt, siis on üldse kummaline rääkida mingist toimivast kogukonnast.

See, kui sa oled aktiivne, haritud ja muidu tubli inimene, ei tee sind vähimalgi määral rohkem kogukondlaseks kui passiivsemat ja vähem haritud tegelast. Mina näiteks elan maal ja olen paras individualist. Mulle ei istukski pidev kellegi juures talgutel käimine, folkmuusika kuulamine või see, kui inimene suvalisel kellaajal uksest sisse astub ja juttu puhuma hakkab. Valdav osa eestlastest ongi tänapäeval muide sellised.

Aga ma olen samasugune kogukonna liige, osaledes võimete ja aja piires kogukonna tegemistes. Keegi ei saa panna pahaks, kui ma igale veetšele ei jõua. Ma saan ka aru Karula aktivistidest, kelles tekitab omavalitsusjuhtide inertsus ahastust. Aga kui nad tahavad tõesti olla osa kogukonnast, siis tuleb valida oma eesmärkide saavutamiseks õige tempo ja taktika. Selline, nagu oli vanaemadel ja vanaisadel.

13.05.2016 16.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto