Sisukord
AK
Tänane leht
21.05.2016
Eesti Alkoholitarbimine Eestis väheneb (1) Koolilapsed ajasid suurt narkoäri (3) Mälumäng Eraparklal on õigus saada võlglase kontaktandmed Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Reklaamiärimees Pettai kahtluse all Valgekuretibu kasuvanemaga Tagakülg Seikleja sai noorelt lehmaks (3) Tühistage Vene eliidi Euroopa viisad (1) Rahatähtede uskumatud seiklused Eestimaal Raha on tehtud vatist, elab vähe ega põle Majandus Rahatähtede uskumatud seiklused Eestimaal majanduse lühiuudised Raha on tehtud vatist, elab vähe ega põle Välismaa India võitleb rekordkuumaga Egiptuse lennuki hukutasid ilmselt terroristid Välismaa lühiuudised Välismaa lühiuudised Soini ja Wallström kutsuti eripartneritena Mogherini kõrvale Balti ministrid peavad NATO-Vene arutelusid tõenäoliseks ajaraisuks Tühistage Vene eliidi Euroopa viisad (1) Nurick: külmast sõjast tuttav mäng käib praegu reegliteta (2) Arvamus Postimees 1936. aastal: Tallinna ja Varssavi lennuliini avamine Juhtkiri: neli sidrunit ja prillikivid (2) Neeme Korv: «Part – ei!», luiskas partei (1) Usaldagem Niinistöt Kired Jamala ümber (3) Pireti pruudirööv Päevaga poisist sõidumeheks (2) Mati Rahu: pulli loo selgituseks Päeva karikatuur Priit Perens: sisseränne – oht või võimalus? (11) Kultuur Kuidas (mitte) kirjutada normaalse(s)t Jalg jala ette ehk seebikas kõnnumaal Ira Lember üllatab 90-aastaselt põnevikuga Nädala album. Mitte so tavaline beebi Luule hetk - hetk luules Nädala plaat. Elektri hind meenub alles siis, kui arve saabub Aja auk. Ballardi-vaib Viru hotellis Saarema noir - lugu nagu sibul Vastikust kiusukotist saab armas vanaisa Mööblikaubamajas pandi öösel toime jäledusi Sport Rapla võitis taas pronksi Kontaveiti ootab Pariisis taas Venus Williams Võrkpallinaiskond alustas võidukalt Spordi lühiuudised Head sõitu teinud Tänak katkestas Venelased ihkavad soomlastele kätte maksta Pere eeskuju tõi Kanada talendi Eesti eest võistlema Liina Laasma: Rio-pilet tulgu igapäevase töö viljana Terrorioht varjutab Prantsusmaa jalgpallipidu Tarbija Raha on tehtud vatist, elab vähe ega põle AK Mati Rahu: pulli loo selgituseks Seitse emotsionaalset süiti* teemal «Kuidas ma ERSOga Kölnis käisin» Nädala plaat. Elektri hind meenub alles siis, kui arve saabub Nädala album. Mitte so tavaline beebi Saarema noir - lugu nagu sibul Aja auk. Ballardi-vaib Viru hotellis Kes peeretas? Toobali avalduse mõistatus Kõik presidendikandidaadid ühel pildil Viimane veerg Peeter Langovitsi tagasivaade: kirjanikud turul Priit Perens: sisseränne – oht või võimalus? (11) Olümpia – uue aja geopoliitiline relv Artemi Troitski: nostalgia magus valu Andres Adamson: 200 aastat vabastamisest: müüdid ja tegelikkus (2) Arter Martiniga merele – hea ilm tagatud! Parim aeg rabarberi söömiseks Kaja Tampere leidis rasvapolstri alt iseenda Ragbi mudaliigast ülespoole Kaubanduskeskus kui tänapäeva kirik Hilton tuleb, Kreutzwaldiga (4) Kaja Kallas: teiste inimeste lapsed? (3) Kadi Lambot: olen alati lahkunud õigel ajal Psüühiliselt haige, aga mitte hull (3) Lill pole loll Aldo Järvsoo värviline maailm Kustumatu kirg Vene tsiklite vastu Kärme, aga magus Küülik Spordigeelide võlu ja valu (1) Moodne ahi ei lenda, õpetab aga küll Vastikust kiusukotist saab armas vanaisa Meelelahutus Koomiks Sudoku

Artemi Troitski: nostalgia magus valu

7 min lugemist
Artemi Troitski FOTO: Tairo Lutter

Sellest, miks vohab idanaabri juures, aga ka piiri taga elavate venelaste hulgas, muuseas nendegi hulgas, kes pole päevagi Nõukogude Liidus elanud, nostalgia kõige suhtes, mis on «nõukogude», kirjutab kolumnist Artemi Troitski.

Tellijale Tellijale

Oli olemas ideoloogia: jah, kohalike sortside poolt ära lörtsitud, aga siiski (praeguseni) igati auväärse sotsialistliku ja marksistliku aluspõhjaga. Selle põhimõtetele rajati majandus (tõsi, juba ette läbikukkunu), sotsiaalpoliitika (üldiselt üsna tõhus), rahvusvahelised suhted (need olid vähemalt mõistuspärased) ja mingisugune strateegia, kuidas liikuda edasi lõppjaama «Kommunism» või kas või vähemalt jaama «Helge tulevik».

Nõukogude Liit oli illusioonide impeerium, aga sel oli oma mõte, sihipärase arengu dünaamika ja nii oli see ka ennustatav. Pole vaja pingutada mõistmaks, et praegusel Venemaal ei ole midagi sellist. Putini Venemaa on ebardlik mutant, mida liigutab ainult oportunistlik hetkekasu. Ablas, röövellik, piisavalt ohtlik (eelkõige just omaenda kodanikele ja lähimatele naabritele), aga ei kutsu esile niivõrd hirmu (rääkimata juba austusest), kuivõrd vastumeelsust. Multifilmides armastatakse luusereid-koletisi kujutada eemaletõukavana. Viimasel ajal on lääne akadeemilistes uuringutes püütud Putini režiimi iseloomustamiseks kasutada sõna «postmodernistlik».

Osaliselt on see õige, aga liiga positiivse kõlaga: jah, kunstis tähendab postmodernism stiilide, ajastute ja kontekstide segamist, kuid seda kasutatakse kindla kunstilise võttena, mis annab teatava kindla tulemuse. Postmodernism à la Putin kujutab endast aga üsna juhuslikku ja värdjalikku (vabandage, aga teisiti ei saa öelda) kleptokraatia ja demokraatia, kommunismi ja liberalismi, õigeusu ja kuritegevuse ühte patta toppimist, mis peab lahendama ainult ühe taktikalise ülesande: hoida režiim iga hinna eest rasvase võimupaja juures.

Vene rahvas tunneb isegi oma kõige lihtsamate esindajate kujul, kel pole vähimatki aimu mingitest «ismidest», vaistlikult ära kogu selle tüütuse, pettuse ja tõmblemise ning isegi kui vastumeelsus kommude suhtes on lausa kaasa sündinud, triivib ikkagi nõukogude paradigma selguse, ranguse ja omamoodi (toonitan: omamoodi) «aususe» poole.

Kõigis tänapäeva Venemaa elu lõikudes avaldub nostalgia NSV Liidu järele isemoodi. Kõige lihtsam ja selgem on seda täheldada kultuuris, kus kõrgendatud nõudlusele vastatakse küllusliku pakkumisega. Nõukogude kirjandust ja kunsti, nõukogude kino, nõukogude estraadi, nii minevikupilgulises originaalis kui ka retroesituses, leiab tõesti kõikjalt ja igalt poolt. Noored pole ehk nii vastuvõtlikud, aga nemadki naudivad seda.

Peale tavapärase nostalgia kohtab siin veel üht motiivi: kogu totalitarismi elajalikkuse ja tsensuuri pahelisuse juures oli kultuuri kvaliteet nõukogude ajal oluliselt kõrgem kui uuel Venemaal. Isegi kui jätta rahule klassikud (Šostakovitš, Prokofjev, Eisenstein, Platonov, Bulgakov jt), võib nimetada arvukalt kas või meie (või noh, vähemalt minu, sest ma tundsin neid isiklikult) kaasaegseid: Tarkovski, Võssotski, Ljubimov, Schnittke, Strugatskid. Juba selle loetelu põhjal on täiesti klaar, et tänapäeva favoriitidest pole neile konkurente.

Sama käib meelelahutusliku massikultuuri kohta, mis on Gaidai ja Rjazanovi komöödiatest ning Ostrovski ja Pahmutova lauludest taandarenenud üheks suureks popkornitulvaks. Isegi jäledaid komsomolizombisid Kobzoni ja Leštšenkot vaadatakse praegu hea pilguga kui kauget kaja kangelaslikust ajast, mil polnud veel osavnäppudest produtsente, vaid artistid laulsid tõepoolest oma suuga.

Kui kultuurilist retrot suudetakse tagada takistusteta üleüldiseks nautimiseks, siis sotsiaalsfääris on nostalgial lootusetu ja traagiline pale. Nõukogude Liit oli sotsiaalriik, Putini Venemaa on aga eredalt antisotsiaalne. Võib ju vaielda Nõukogude hariduse, tervishoiu, sotsiaalse kindlustatuse kvaliteedi üle – ja argumente leiab nii ühe kui ka teise arvamuse toetuseks –, aga praegusel Venemaal valitseb selles osas raudselt katastroof, mida õieti ei üritata isegi varjata. Hoolitsemine kodanike eest, olgugi tagasihoidlik, aga üleüldine ja tasuta, oli üks NSV Liidu riikliku ideoloogia alustalasid. Praegusele võimule ei ole kodanikke, välja arvatud muidugi õukondlased, nafta ja gaasi väljapumpajad ja jõuametkondade esindajad, sugugi tarvis, sest nood tekitavad ainult probleeme. Eriti veel kui nad on haritud ja terved.

20.05.2016 23.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto