Ira Lember üllatab 90-aastaselt põnevikuga

Ta istuks nagu meie keskel ja muudkui jutustaks – «otsekui kerib inimeste eluheidest lõnga», olen öelnud –  kavalkelmikas sädemeke silmanurgas. Kui mitmes varasemas romaanis dikteerib jutustamise tempo süžeelistes hargnemistes kujunev ootus, küsimus «mis siis ikkagi lõpuks tegelastest ning nende elust saab», siis värskes teoses, mis järjekorras on juba 21. romaan, järgitakse kriminaalromaanile omast süžeekujundust. Üks salapärane kadumine, teine salapärane ilmumine, kahtlustused kavatsetavas mõrvas ja esimese osa lõpus ka laip (vaat ei ütle, kas mõrvati või õnnetu surm!), teises osas aga kogu loo läbimängimine esimese osa taustana – kõik see teeb romaanist paraja põneviku.