Sisukord
Arvamus
Postimees
19.05.2016
Eesti Horoskoop Palju õnne Dilbert Eesti lühiuudised «Unditund», film legendaarsest Mati Undist Postimehe kinos Mis saab erakoolidest alates 2020. aastast? Part tegi Türil pesa lilleamplisse Kas Savisaar hakkab abilinnapeadega arveid õiendama? Bussijuhid nõudsid üle Eesti palka juurde Pööningult leitud filmirullidele oli talletatud ooper Leedo: poliitilise toetuse hind oli neli miljonit (1) Holsmeri advokaat eksitab avalikkust Kiil ei näe laevaehituse venimises endal süüd Holsmer lükkab vastutuse laevalepingu sisu eest juhatusele (2) Male Lendorava elupaikade laiendamine pahandab põlevkivikaevandusi Majandus LHV aktsiaid märkis üle 5000 investori Mobiilside ajalugu Eestis – SMSiga Coca-Colast Mobiil-IDni Euroopa Komisjon soovitab vähendada soolist palgalõhet Veerandsada aastat tagasi jõudis Eestisse mobiilside majanduse lühiuudised Veerandsada aastat tagasi jõudsid Eestisse mobiilside ja kohvertelefonid Välismaa Intsest, Putin ja usk ehk kuidas Venemaa eurooplasi mõjutab (1) Vene võimud tahavad internetti ohjeldada, aga ei tea, kuidas Koduvägivallavastane konventsioon sai mutta tampimisest hoolimata Läti ministri allkirja Välismaa lühiuudised Elu Sirtes: tõmbad sigaretti, saad piitsa (1) Arvamus Jaan Tooming: inimese elu vaevad ja rõõmud Martin Kukk: seadusemuudatus lõpetaks pardijahi, mis alati kohalike valimiste eel toimub (8) Rein Veidemann: kes aias, kes aias... Päeva karikatuur Maarja Vaino: kas elu väärtus kahaneb? (7) Postimees 1993. aastal: naftavarguses süüdistatuna antakse kohtu alla kolm meest Juhtkiri: erakooli eelised ei tohi tulla maksumaksja arvelt (4) Andres Ammas: riigikogulased ei vaja kahte tooli (2) Kultuur Kunstist intelligentsete masinate ajastul «Unditund», film legendaarsest Mati Undist Postimehe kinos Pööningult leitud filmirullidele oli talletatud ooper Sport Spordi lühiuudised Rock tõi finaali pinge, kuid Kalev pääses siiski Jäähoki MM: noor staar, treeneri talisman ja üllatused USA võimud sekkuvad Venemaa dopingusaagasse Rahvusnaiskonna uus tulemine Kolm rasket kuud ookeani taga lennutasid Kivioja Riosse Tallinn Kas Savisaar hakkab abilinnapeadega arveid õiendama? Tarbija Sirelite lummuses Katse: päike kodukeemia asemel AK Kunstist intelligentsete masinate ajastul Tartu ERMi avamise kuupäev sattus kahtluse alla (2) Indiefest korraldab sõbraliku muusikapeo Smartovkade vastu on tunda elavat huvi (3) Abituriendid sõuavad omatehtud parvega lõpupeole Eakas mees peab kiirabi hoolimatuks – arstid selgitavad (5) Timo Reinthal: perevägivald ei tohi jätta ükskõikseks Päevapiltnik tegi taludes kunstpilte Kristo Põllu: poole miljardi eeskõneleja Matkajad pedaalivad kokku Põltsamaale Nemad keedavadki muudkui uusi suppe kokku Salvesti omanik Veljo Ipits: alguses oli sihiks kasum, nüüd on tehasest saanud südameasi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Maarja Vaino: kas elu väärtus kahaneb?

4 min lugemist
Maarja Vaino FOTO: Mihkel Maripuu

Praegu tuleks endalt küsida: kas ka Euroopas on valitsev ideoloogia hakanud varjutama inimelu puutumatust, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Üks asi, mis ilmselgelt eristas taasiseseisvunud Ida-Euroopa riike 1990ndatel Lääne-Euroopa riikidest ja eriti Põhjamaadest, oli peale viletsa majandusseisu ka vilets turvakäitumine. See tähendab käitumist, kus inimene ise ei hooli oma elust. Kihutab auto ja motikaga, suitsetab voodis, vilistab tööohutusele jne, ühesõnaga, ei mõtle oma tegude tagajärgedele. See hoolimatus iseenda suhtes oli inimestele okupatsiooni aastakümnetega sisse kasvanud, sest totalitaarsetes süsteemides ei ole inimelul suuremat väärtust ega kaitset. Ülemaks väärtuseks nendes ühiskondades on ideoloogia, millel põhineb võim. Üksikindiviid on tosinakaup ja lõpuks hakkab ta suhtuma endasse ka ise vastava hoolimatusega.

Meie praegune ühiskond peaks olema sellele reaalsusele vastupidine. Euroopalike väärtuste üks nurgakivi on renessansiajast saadik olnud individualism, kus üksikisiku huvid ja eneseteostus on olulisem kui miski muu. Iga inimene on sellest vaatepunktist kordumatult väärtuslik ning tal on õigus end teostada nii, nagu ta soovib. Loomulikult on see ideaal, sest ükski maailmakord ega ka inimese bioloogilised eeldused ei lase tal teha kõike, mida ta tahab. Aga see on olnud üks euroopaliku kultuuri põhijooni, alguses rohkem seotud kristlike väärtustega (inimese kordumatus tuleneb tema jumalikust loomusest), hiljem keskendunud indiviidi materiaalsete vajaduste rahuldamisele. Nii või teisiti on see mõtteviis pannud inimese iseennast väärtustama ja hoidma («sest sa oled seda väärt»). Seesugune hoiak avaldub ka inimese turvakäitumises, alates tervislikust toitumisest ja lõpetades puugisüsti tegemisega. Ei riskita asjatult iseenda ega teiste eluga.

Nii see peaks olema. Aga kahtlused eluväärtuse printsiibi kehtimises süvenevad. Esiteks ei näi eestlaste turvakäitumine sugugi paranevat. Hoolimatusest tulenevaid surmasid ja õnnetusi on ikka veel masendavalt palju. Eriti lõikab hinge, kui õnnetused juhtuvad valveta jäetud lastega. Mingi tähelepanelikkus oleks suutnud need traagilised hukkumised ju ära hoida. Aga millegipärast seda tähelepanelikkust ei ole. Võib-olla on nuhtluseks netis istumisest tuleneva hajevil oleku pidev süvenemine, võib-olla jätkuv suutmatus endast ja ümbritsevast hoolida. Vähesed turvakampaaniad (rongiliikluse, tulekahjude ja kihutamisega seoses) on osutunud küllaltki formaalseks.

Me peaksime selles asjas Euroopale järele jõudma, aga tundub, et enne veel, kui meis juurdub tingimusteta austus inimelu ees, on hakanud muutuma toosama euroopalikkus ise. Midagi selles veendumuses, et inimelu on kõrgeim väärtus iseeneses, on logisema hakanud. Ma ei räägi siinkohal märulifilmidest, seriaalidest ja arvutimängudest, kus keskendutakse aina metsikuma vägivalla kujutamisele. Ei jõua ära imestada, et ühiskonnas, kus räägitakse «vihakõnest» kui suurest probleemist, ei reageerita absoluutselt tõsiasjale, et mõjutatavas eas lapsed vaatavad kinos igal nädalal uut ja hullemat filmi sellest, kuidas inimesi peaaegu et lõbu pärast tapetakse. Ning pärast kinoseanssi jätkavad ise tapmisega arvutimängudes. Inimelul ei ole nendes filmides ja mängudes mingisugust väärtust. See on sõnum, mille lapsed saavad. Pole ime, kui uuringud on tõestanud seost vägivaldsete arvutimängude ja vägivaldse käitumise vahel. Aga ma ei tahtnud siinkohal rääkida sellest – kahtlemata tõsisest – probleemist.

Muutus, mis on käimas, puudutab mu meelest laiemat nihet nn euroopalikes väärtustes. Mind hämmastas ja häiris sügavalt, kui pärast Pariisi ja Brüsselit ja Kölni hakati rääkima uuest reaalsusest, millega tuleb paratamatult hakata leppima, sest see on «hind», mis tuleb «maksta», kui tahame olla avatud. Ma ei saa sellest aru. Kas need päris (mitte arvutimängude) inimesed, kes surid ja surevad prognooside järgi ka edaspidi, on paratamatus? Kas naised, keda ahistati ja vägistati, peavad lihtsalt olukorraga leppima? Kas me peame selle «uue reaalsusega» harjuma abstraktse idee nimel, mis on tähtsam kui miski muu?

Kui Charlie Hebdo ajakirjanike tapmise järel korraldati Euroopa juhtide suurejooneline solidaarsusmarss, on reageeringud pärast iga uut rünnakut läinud pealiskaudsemaks. Pärast Brüsselit olid riigijuhid napisõnalised, nenditi peaasjalikult, et «me ei alistu». Rääkima hakati sellest, et Euroopa on muutunud ja tuleb leppida uue normaalsusega, mis – võiks järeldada – toob paratamatult kaasa selle, et inimesed peavad arvestama võimalusega kohvikus õhku lennata või poes nuga saada. Mõnel pool Lähis-Idas on see tõesti olnud nukker tavaelupraktika, mis kipub nüüd ka Euroopas juuri ajama. Aga just siin on koht, kus tuleks palju räägitud euroopalikud väärtused kehtestada ning täielikult välistada leppimine mõttega, et massiline tänavavägivald võiks olla osa euroopalikust kultuurist.

Nõukogude režiimis oli iseenesestmõistetav, et inimelu võis «õige» ideoloogia nimel ohverdada. Praegu tuleks endalt küsida: kas ka Euroopas on valitsev ideoloogia hakanud varjutama inimelu puutumatust? Kas ka Euroopas peavad inimesed paratamatult surema või muul viisil kannatama, sest mingi võimuka seltskonna ideoloogiline veendumus (piirideta Euroopa) on muudest väärtustest kõrgeim?

Nii saavad üha tavalisemaks uudised pussitamistest Euroopa kauplustes või tänavatel, vägivallajuhtumid restoranides ja otsused avalikus elus, mida ajendab avatud maailmast lähtuv rünnakuhirm. Juba ainuüksi omanikuta seljakott kuskil kaubamajas või rongijaamas võib tekitada paanikat ja kutsuda kohale päästjate armee. Vaikselt lepitakse ka uue turvakäitumisega, mis kehtestab oma reeglid nii sellele, kuidas riides käia, kui ka sellele, kus käia. Kui sa neid reegleid ei järgi, oled peaaegu et ise süüdi, kui sinuga midagi juhtub. Kehtiks justkui moto: kui tahad olla tolerantne ja salliv, siis tuleb uute reeglitega, ka vägivallaga, harjuda. Ja mõnes mõttes inimesed harjuvadki, sest Euroopa suurim nõrkus on praegu tema sisuliste väärtuste hajumine. Ei ole enam hea-halva mõõdupuud. Keegi ei julge naljalt enam öelda, mis on õige, mis vale. Kui julged, oled «sallimatu ksenofoob».

Aga ehk on kõige suurem probleem selles, et laiemas plaanis ei mõtle inimesed oma elu üle enam järele. Elu väärtus võrdub sissetuleku, majandusliku heaoluga. Vaimsed ning hingelised väärtused ja saavutused, individuatsioon, elu mõtestamine ja sellele tähenduse otsimine ei näi enam päevakorral olevat. See on viinud olukorrani, mida hiljuti siinsamas Postimehe veergudel kirjeldas Viivi Luik: «Muslimid, kes hävitavad kristlasi ja juute, kristlased, kes hävitavad muslimeid, holokaust ja Siberi surmalaagrid – seal ei ole Agambeni järgi midagi tegemist lihtsalt inimeste tapmisega, vaid millegi palju hämmastavama ja saatuslikumaga, nimelt inimelu taandamisega puhtbioloogiliseks eluks, mida on niisama lihtne hävitada nagu sääseparve.» (Viivi Luik, «Allaheitmise talumatu kergus», PM AK 29.04)

Teiste sõnadega: kui inimese elul pole mõtestatud tähendust, taandub inimene puhtalt bioloogiliseks olendiks. Tema elu muutubki vähem väärtuslikuks ega ole enam püha ja ta ise ning teisedki tema ümber lepivad sellega. On lihtsalt statistika, iga kord natuke erinev hukkunute arv. Ja see on normaalne?

Seotud lood
    18.05.2016 20.05.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto