Sisukord
Arvamus
Postimees

Andres Adamson: erakoolide rahastamise ümber jätkub vassimine

2 min lugemist
Andres Adamson FOTO: Erakogu

Erakoolide rahastamise küsimuses arvatakse sageli, et 2011. aasta seadus pani kohalikele omavalitsustele kohustuse maksta erakoolide majakulud kinni samadel alustel munitsipaalkoolidega. Vaikimisi eeldatakse, et võrdselt iga omavalitsuse enda koolidega. Tegelikult see päris nii pole. Enamikul omavalitsustest polegi pärast kolmandat kooliastet oma koole. Sisuliselt kohustati neid toetama erakoolides õppivaid õpilasi samas mahus nende teiste omavalitsuste koolides õppivate õpilastega. See ei tähenda aga sugugi kõiki n-ö karbikulusid, vaid ainult osa õpilase õppimisega seotud majanduskuludest.

Riik maksab pearaha toel pedagoogide palgad, osaliselt õppevahendite ja koolitoidu eest. Erakoolid saavad pearaha samadel alustel; kui neis on näiteks õpetajate palgad kõrgemad, siis tuleb vaheraha mujalt leida: õppemaksud, toetus omanikelt.

Koolidel on omandivormist hoolimata veel mitmesuguseid kulusid, laias laastus teist nii palju: mittepedagoogide palgad, ülejäänud õppevahenditeks vajalik, küte, elekter, vesi, mööbel, üüri-, remondi- ja ehituskulud jms. Seadus käib sellest vaid osa kohta, kattes umbes õpilase osa mittepedagoogide palkadeks, kütteks, elektriks, veeks ja veel paariks pisiasjaks kuluvast. Mitte näiteks koolimaja ehitusele, remondile jne kuluvast. «Karbi-» või «majakulud» on seetõttu eksitav nimetus.

Maksumaksja kulu ühe õpilase kohta on erakoolides niisiis märksa madalam kui munitsipaalkoolide puhul – viimastes katavad maksumaksjad enam-vähem kõik kulud, erakoolides vaid osa –, olgu, enamiku, kuid siiski mitte samas mahus. Ülejäänu tuleb väljastpoolt riigieelarvet, osalt mitterahalisel kujul, ja selle lisanduse eest tuleks öelda aitäh, mitte seda põlastada-võõrastada; selle abil võiks mägesid liigutada, kui riigi tasandil vaid tahetaks ja osataks.

Haridusministeeriumi massiivne eksitav retoorika ja erakoolide esindajate saamatus enda väljendamisel on selle tõsiasja avalikkusele arusaamatuks jätnud. Kui ministeerium räägib, et «riigi kulu on erakoolide puhul suurem», siis on see õige vaid ses mõttes, et riigikohtu lahendi järel (pärast mida peab ministeerium omavalitsustele erakoolidele makstava raha kompenseerima) kulub otse ministeeriumi (loe: riigi) eelarvest ühe õpilase kohta liikuvast rahast erakoolide puhul tõesti rohkem.

Kuid kogu maksudega kogutud ja riigieelarve kaudu (ministeeriumi ja omavalitsuste eelarvete kaudu) ümber jagatud rahast saavad erakoolid munitsipaalkoolidega võrreldes õpilase kohta vast 75–80 protsenti, pigem vähem. Ministeeriumi arvutustes võrreldakse ainult teatud kuluridu, jättes need, mille puhul omavalitsused erakoole nagunii ei rahasta, rahulikult kõrvale.

Peaaegu ainus pädev argument ministeeriumi jutus on, et kohalikud omavalitsused on seatud ebaõiglasse olukorda seeläbi, et neil (ja riigil) lasub kohustus pidada ülal koolivõrku, nad pole aga saanud kaasa rääkida selle muutumises erakoolide tekke kaudu ning peavad samas olema suutelised kohe tagama koolikohad, kui mõni erakool ootamatult suletakse.

Ent esiteks, see pädeb kuidagi vaid Tallinna kohta (ainus omavalitsus, kus erakoolidega üldse mingeid suuremaid probleeme on). Teiseks, ega keegi ole ministeeriumil keelanud omavalitsustega koolituslubade väljastamisel konsulteerida – neid ei anta ega peagi andma igale soovijale. Mitmele eragümnaasiumile ja kui mitmest taotlusest on alates pronksiööst koolitusluba antud? Soovijaid on ikka olnud. Ning kolmandaks ei tee see olematuks ülalkirjeldatud vassimist, mille põhjused on eraldi teema.

Seotud lood
22.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto