Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: lihtsad keerukad mured

Karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts

Iga sotsiaalne süsteem muutub, kui muuta mingit osa sellest. Elanike arvu vähenemine ja vananemine maal, koondumine suurtesse keskustesse ning sellest tulenev vajadus taristut ümber korraldada tõstatab teatud osa inimeste ette päris keerukad olmeprobleemid. Need tunduvad kohati ilmselt ka otsustajatele sedavõrd lihtsad, et neid ei osata tähele panna.

Nimelt midagi niisugust toimub seoses muutuva haiglavõrguga. Tekivad võimsad raviasutused Tallinnas ja Tartus, maakonnahaiglatest kaob järk-järgult kompetents. Ent Exceli tabelite ja kõikvõimalike analüüsidega tugevdatud arengute sisse kaob ära üksik inimene, kellele jutt teenuste pidevast paranemisest (mis objektiivselt võib isegi tõsi olla) kuidagi kohale ei jõua. Nagu kinnitavad Eesti maapiirkondade sotsiaaltöötajad, vanemad inimesed pelgavad, et suurte keskuste liikluses ja melus ei õnnestu neil õigel ajal õiges kohas olla. Taksoraha ei pruugi alati jätkuda. Hirmutavad on ka kasvavad raviasutused ise, mis sarnanevad üha enam mingite Knossose paleedega. Halvimal juhul tähendab see kõik, et patsient jätab eriarsti juurde üldse minemata, mis pole hea ei tervisele ega süsteemile. Valdavalt nooremapoolsed (linna)ametnikud ei oska võib-olla kujutledagi, et võib leiduda neid, kes pole nutitelefoniga sina peal ega leia abi äppidest ning GPSist. Probleem ähvardab lähiaastail veelgi laieneda, sest vanemasse ikka jõuavad põlvkonnad, kelle lapsed on sageli ilma mööda laiali ega saa vanemate abistamisse vajalikul määral ega kiirusega sekkuda. Vahekokkuvõtteks: kuigi suurhaiglate teke on paratamatu, tuleb mõelda ka sellele, et patsiendid leiaksid tee vajalike protseduuride juurde. Ehkki pall lükatakse omavalitsuste kätte, on riigi (rahaline) tugi lahenduste leidmisel samuti vajalik. Ja lahendusi on mitmesuguseid. Üks lihtne meede töötaks nii, et kui kohalik perearst patsiendi linna eriarstile saadab, juhendab ta ka, kuidas kohale jõuda – seda nii suuliselt kui ka kirjalikult. Teine võimalus oleks koordineerida sõite arsti juurde ühest piirkonnast, panna vastuvõtuajad klappima. Kohalikud omavalitsused saavad aidata eritranspordiga bussi- ja raudteejaamadest ning Tartu-Maarjamõisa puhul võiks palju abi olla ka viitade süsteemist, milliseid Lääne-Euroopa linnades sageli kohtab. Nagu paljude praegusaja probleemide juures pole ka kõnealusel juhul Eesti kuigivõrd unikaalses olukorras. Näiteks Skandinaavias on ühe lahendusena haiglate juurde tekkinud patsiendihotellid, kus saab soodsa hinnaga voodikoha, mis vähendab sõltuvust ühistranspordi graafikuist. Patsient saab minna kohale vastuvõtu eelõhtul või siis ei pea muretsema, kas jõuab viimasele bussile.

19.05.2016 21.05.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto