Sisukord
Arvamus
Postimees
26.05.2016
Eesti Mälumäng Maakonnahaigla ülalpidamine käib riigile ülejõu Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Parts: patsient oli väga raskes seisus Tagakülg Kahtlustus: Kajar Lember oli osaline hiigelkelmuses Naabritel hakkas surema jäetud koerast kahju Lavameister: valitseb täielik anarhia (3) Eesti-Läti piiril lõõmas ulatuslik metsatulekahju Loomeliidud on vastu lauluväljaku planeeringule Suveüritustel varitseb surmaoht (3) 700 lehekülge jälitamist Majandus Tööandjad pakuvad bussijuhtidele 18-protsendilist palgatõusu Eestis on tööjõuga päris halvasti (2) Rehviliit ei pea sunniraha määramist õiglaseks Majanduse lühiuudised Riik majandab siseriiklikel lendudel säästu piiril Sadama magusat alkotänavat juhitakse ministeeriumist (1) Rahapesu ohjamine aitas Läti rikaste klubisse (1) Välismaa Nadja Savtšenko jõudis tagasi kodumaale Türgil pole tarvis kahe peaga kotkast Firenze kuulsa silla lähedal varises kokku kaldapealne Erdoğan vihjab pagulaskraani avamisele Arvamus Ahto Lobjakas: riigi korruptsioonikultuur Potjomkini külas (2) Jaak Allik: «Savisaare protsess» kui propagandateos (1) Veljo Kaasik: kunst peatänava äärde Päeva karikatuur Juhtkiri: hilinenud sünnipäevakingitus Savtšenkole (1) Postimees 1995. aastal: Venemaa poliitvangide kaitse komitee nõuab Eesti vastu sanktsioone (1) Taavi Minnik: igamehemeedia ei asenda pärismeediat (2) Kultuur Eesti muusikud tegid Wroclawis ilma Film Eesti filmi suurmehest Jüri Sillartist Siri Kolu – maanteeröövlite maailma kuninganna Sport EOK kinnitas komisjonide juhid Spordi lühiuudised Agressiivne Kalev ei jätnud Rockile võimalust Lindpere seiklused: Bulgaaria vitamiinid, ohtlik tõstuk mägedes ja Ashton Kutcher ülakorrusel Dopingutont lämmatab Venemaad Eesti jalgpalli rokkstaar Joel Lindpere – alati täiega! Tarbija Teadlane hoiatab: kompostis võivad varitseda ohtlikud haigustekitajad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Jaak Allik: «Savisaare protsess» kui propagandateos

5 min lugemist
Jaak Allik FOTO: Elmo Riig

Selle seriaali tegelik eesmärk on Savisaare pooldajate psühholoogiline ettevalmistamine ehk n-ö varajane vaktsineerimine kõige vastu, mis ehk kunagi toimuval päris protsessil võib ilmsiks tulla ja aset leida, kirjutab teatrimees ja poliitik Jaak Allik (SDE).

Laupäeval, 21. mail võis Tallinna TV ekraanil näha viiendat ja viimast osa teleseriaalist «Savisaare protsess». Lindakivi kultuurikeskuses näidati venekeelsele publikule ühe seansina ära ka kogu seriaal, millele järgnes kohtumine nimikangelasega. Võib arvata, et Keskerakond hakkab selliseid filmiõhtuid korraldama ka mujal. Siit selgub ka selle teose loomise tegelik eesmärk, milleks on Savisaare pooldajate psühholoogiline ettevalmistamine ehk n-ö varajane vaktsineerimine kõige vastu, mis ehk kunagi toimuval päris protsessil võib ilmsiks tulla ja aset leida

Pärast seriaali esimese osa linastumist kostis hädakisa teose kunstilise kvaliteedi kohta. Tallinna volikogu opositsioonisaadikud näitasid üles palavat huvi sarja maksumuse ja finantseerimisallikate vastu. Teatritrupi Must Kast näitleja Märt Koigi videot, kus ta seriaalile eriti teravalt hambad säärde lööb, on Youtube’is vaadanud juba üle 75 000 inimese.

Mulle tunduvad need rünnakud aga sissemurdmisena lahtisest uksest või peaga vastu seina jooksmisena kohas, kus ust polegi ette nähtud.

Mis rahastamisse puutub, siis odavus ja vaesus vaatab vastu igast kaadrist. Võimalikku kahemõttelisust hüljates on kohtustseenid filmitud Vene kultuurikeskuses, mis linna omandina tuli tegijaile ehk tasuta kätte. Savisaart paljastavate ajalehtede pakina vilguvad prokuröri käes Pealinna eksemplarid, produtsendil pole seega olnud raha isegi lehtede ostuks. Ka statistide palkamiseks on puudunud vahendid ja nii peetakse Eesti ajaloo ühte põnevamat protsessi vaid käputäie uudistajate juuresolekul. Ning tagatipuks näeme ekraaniteose 150 minuti vältel vähemasti kolmandiku ulatuses seeriast seeriasse rändavaid korduvkaadreid, mis muudavad kogu kupatuse korraga vaatamise kindlasti üsnagi igavaks. Maksumaksja raha ja selle eest saadud kunstilise kvaliteedi suhte üle muretsejad võiksid oma pilgud pöörata pigem ERRi (Soomest tinistatud stsenaariumiga) superseriaali «Mustad lesed» poole. Aga see, et Tallinna TV on Keskerakonna propagandakanal, peaks ju olema enesestmõistetav olukorras, kus tallinlaste tahtel on Keskerakonnal Tallinna volikogus absoluutne enamus

Kunstiambitsioonid puuduvad tollel, autorite endi žanrimääratluse kohaselt «reaalfantaasial», aga täiesti. Need puuduvad niivõrd väljakutsuvalt, et selle taga võiks isegi mõtestatust otsida. Sest tegijad pole ju sugugi mingid puhtparteilised haltuuramehed, nende hulgas on siiski kinomaailmas tuntud inimesi. Lavastaja Rando Pettai on eesti filmiloos mängufilmiga «Vanad ja kobedad saavad jalad alla», ta on õppinud koguni Hollywoodis ning tuntud ka teleseriaali «Kälimehed» ja paljude vaimukate reklaamiklippide autorina. Operaator, kes peitub nimekuju M. Kivi taha, on ju üks eesti parimaid selle töö meistreid. Ka produtsent Piret Toomvap-Schönberg on tegutsenud režissööri assistendina filmides «1944», «Vehkleja», «Seenelkäik», «Must alpinist» jt ning töötanud ka Eesti Kristliku Televisiooni peatoimetajana. Mis artistidesse puutub, siis pingutas Edgar Savisaar muidugi mõneti üle, nimetades Tallinna TV otsesaates neid vabariigi tippnäitlejateks, kuid ma olen veendunud, et kui rääkida seriaalis kaasa tegevatest kutselistest näitlejatest, siis isegi Merle Talvik, Paul Laasik, Ahti Puudersell, Peeter Kaljumäe, Allan Kress ja Andrus Eelmäe ei suudaks nii ebaorgaaniliselt või esimesel pilgul «halvasti» mängida, kui neilt seda spetsiaalselt nõutud poleks.

Ja siit jõuamegi küsimuseni seriaali vastavusest oma sisulisele eesmärgile. Vaieldamatult teeb parima rolli selles Edgar Savisaar ise, mängides tarka ja heasüdamlikku vanaisa, kes kurva ja kaastundliku pilguga vaatab tema ümber müttama sunnitud koerakoonlastele. Savisaar teeb oma osa ära just nimelt pilguga, mitte niivõrd tekstiga, mille ainus mõte on ju selles, et ta on puhas kui prillikivi. Ja kuigi esimeses seerias kõlanud väide, et Edgar asus õppima lavakunstikateedrisse ja siis loobus sellest, on vale (ta ei pääsenud kahjuks eelvoorudest edasi), tundub, et Eestile on tõepoolest kaduma läinud suur näitleja. Või õigemini, Savisaar tõestab taas, et suureks poliitikuks võib saada vaid see, kes oskab usutavalt valetada.

Savisaar on ka kogu seriaali ainus positiivne kangelane. Tema vastas asuvaid rumalaid ja pahatahtlikke jõude juhib kaitsepolitsei, kes on filmis esindatud kolmel viisil. Kõigepealt suur ülemus (A. Eelmäe), kelle mõttekäigud on lamedad ning loomalik viha Savisaare vastu jääb seletuseta. On iseloomulik, et oma alluvaid juhib ta eelajaloolise telefoniaparaadi ning kirjutuslaual asuva suure mikrofoni kaudu. Ka mööbel tema kabinetis on poole sajandi tagune ning kõik pealt- ja järelkuulamised tehakse lindimagnetofoni abil. Kindlasti ei taheta sellega öelda, et kapol pole raha moodsa tehnika jaoks, vaid soovitakse hoopis viidata, et õhkkond ja mõttelaad selles asutuses on KGB-aegne, mida rõhutab ka ajuvabaks tolaks tehtud nooremassistent, kellele ülemus oma käske ja tarkuseteri jagab. Otseseks järelevaatajaks kogu loos on järgmise taseme kapokas – «Mees Mustas» (Tammsaare-nimelise rahvateatri näitleja Jaan Tedder), kes on kõikjal vaikivalt kohal, luurab uste taga, annab kohtunikule, prokurörile ja timukaile salajasi käske ning toimetab öö varjus Hundisilma tallu ka rahahunniku, mille läbiotsijad sealt leiavad. Kapo pidev «silm» väljendub aga salatoimikuis, mis on koostatud ilmselt kõigi avaliku elu tegelaste kohta ning mida meile seriaali jooksul ka palju kordi paotatakse. Seal kirjapandu lähtub mitte riigi, vaid ühe kindla erakonna väärtustest ja huvidest. Usun, et sellised toimikud võivad tõesti olemas olla, ning kuna keegi seriaali tavavaatajaist pole neid kunagi näinud, siis võib nende sisuna välja pakkuda mistahes jama. Edgar Savisaar (nagu ka tema hiljutised parteikaaslased Ain Seppik, Toomas Varek ning Kalle Laanet) on aga olnud siseminister ja seepärast poleks nagu põhjust kahelda Keskerakonna kompetentsis neis asjus. Igatahes meenub mulle Savisaare enda jutt sellest, kuidas ta ministriks saades kohe kaposse välkvisiidi tegi ning avastas, et Isamaaliidu kandidaatide valimisplakateidki polnud jõutud kabinettidest maha võtta.

Kapo otsese käepikendusena kujutakse prokuratuuri, kelle esindaja («Kättemaksukontorist» tuntud Reelika Maiste) püüab endasse koondada kogu ebaprofessionaalsuse ning tigeda rumaluse, mida aastate jooksul oleme prokuratuuri vallutanud noore naisteväe koha ajakirjandusest lugenud. Siin on aga stsenaristid teinud vist esimese tõsise vea – paistab, et tulevase protsessi prokuröriks saab olema Sten-Hristo Evestus, kellega pole sugugi nii lihtne hakkama saada kui ekraanil kujutatud pidevalt küüsi viiliva tšikiga.

Millegipärast pole tegijail halastust jätkunud ka advokaadile. Ahti Puuderselli taolist tühja tünni kõma tegelik Savisaar oma kaitseks küll ei vajaks, kuid ehk valiti selline lahendus, et kompleksselt rõhutada kogu protsessi farslikkust.

Stsenaristide hea leid on seevastu kohtunik, kes kõiki protsessuaalseid norme eirates alustab süüdistatavale pikaks ajaks istuma mineku kuulutamisega ja lõpetab ometi tema õigeks mõistmisega. Kui aga isegi Merle Talviku mängitav rumal ja oma tööks selgelt kõlbamatu kohtunik saab aru, et esitatud tõendite põhjal pole kaebealusele võimalik inkrimineerida mingitki süüd, kuidas võiks siis professionaalne päriskohtunik millegi muuni jõuda? Lõpuks selgub ka timukate (P. Kaljumäe ja A. Kress) tegelik funktsioon. Algul unistavad nad pärast Savisaarelt pea raiumist suunduda võitlema otsejoones ISISe ridadesse. Lõpuks aga viivad saalist ära hoopis kapo nõudel riigireeturiks kuulutatud kohtuniku.

Stsenaristide (endine politseikomissar Henri Sepp ning Georg Merist, Siim Kallasest ja Harald Mere tapmisest raamatud kirjutanud praegune Pealinna kaastöötaja Virkko Lepassalu) teine viga on selles, et nad polegi suutnud otsustada, kas Hundisilmalt leitud rahahunnik ongi sinna kapo pandud või on siiski tegu Savisaare enda säästude ja kingitustega. Kuna too raha kujuneb ilmselt tulevase protsessi põhiargumendiks, tõendeid pole aga seni veel advokaatidelegi esitatud, siis peegeldub selles arvatavasti ka tänase kaitsetaktika selgusetus.

Milline on kogu loo tulemus? Savisaare vaenlased on seda kindlasti jälginud (enamikus muidugi polegi jälginud) nii esteetilise kui eetilise jälestusega. Kahtlejad, keda filmis esindab vaikivalt raamatukogus ning arhiivides vanu dokumente uuriv Paul Laasik (ja kelle hulka ka mina ennast arvaksin), kahtlevad endiselt ning jäävad päris protsessi ootama ja seda ka seriaalis näidatud jandiga võrdlema. Savisaare toetajad said aga selge suunise ja platvormi, kuidas suhtuda protsessi käigus ilmnevaisse kuitahes tõsikindlaisse süüdistustesse. Selleks oli neile kindlasti abi ka kaadritagusest tekstist, mida Tõnu Mikiver loeb just niisuguse mikiverliku häälega, mida eesti rahvas on harjunud usaldama. Ja Linnar Priimägi ISE ütleb esimeses seerias ju ka otse, et tegemist on justiitsmõrvaga.

Igat teost tuleb arvustada lähtudes eesmärgist, mille tegijad on endale seadnud. Mulle tundub, et Tallinna Televisioon saavutas oma eesmärgi, mida kinnitab ka sama kanali propagandasaadetes ja ajalehes Kesknädal kostev pidev ülistuslaul tollele «reaalfantaasiale».

Seotud lood
    25.05.2016 27.05.2016
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto