Sisukord
Jalgpall
Postimees
26.05.2016
Eesti Mälumäng Maakonnahaigla ülalpidamine käib riigile ülejõu Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Parts: patsient oli väga raskes seisus Tagakülg Kahtlustus: Kajar Lember oli osaline hiigelkelmuses Naabritel hakkas surema jäetud koerast kahju Lavameister: valitseb täielik anarhia (3) Eesti-Läti piiril lõõmas ulatuslik metsatulekahju Loomeliidud on vastu lauluväljaku planeeringule Suveüritustel varitseb surmaoht (3) 700 lehekülge jälitamist Majandus Tööandjad pakuvad bussijuhtidele 18-protsendilist palgatõusu Eestis on tööjõuga päris halvasti (2) Rehviliit ei pea sunniraha määramist õiglaseks Majanduse lühiuudised Riik majandab siseriiklikel lendudel säästu piiril Sadama magusat alkotänavat juhitakse ministeeriumist (1) Rahapesu ohjamine aitas Läti rikaste klubisse (1) Välismaa Nadja Savtšenko jõudis tagasi kodumaale Türgil pole tarvis kahe peaga kotkast Firenze kuulsa silla lähedal varises kokku kaldapealne Erdoğan vihjab pagulaskraani avamisele Arvamus Ahto Lobjakas: riigi korruptsioonikultuur Potjomkini külas (2) Jaak Allik: «Savisaare protsess» kui propagandateos (1) Veljo Kaasik: kunst peatänava äärde Päeva karikatuur Juhtkiri: hilinenud sünnipäevakingitus Savtšenkole (1) Postimees 1995. aastal: Venemaa poliitvangide kaitse komitee nõuab Eesti vastu sanktsioone (1) Taavi Minnik: igamehemeedia ei asenda pärismeediat (2) Kultuur Eesti muusikud tegid Wroclawis ilma Film Eesti filmi suurmehest Jüri Sillartist Siri Kolu – maanteeröövlite maailma kuninganna Sport EOK kinnitas komisjonide juhid Spordi lühiuudised Agressiivne Kalev ei jätnud Rockile võimalust Lindpere seiklused: Bulgaaria vitamiinid, ohtlik tõstuk mägedes ja Ashton Kutcher ülakorrusel Dopingutont lämmatab Venemaad Eesti jalgpalli rokkstaar Joel Lindpere – alati täiega! Tarbija Teadlane hoiatab: kompostis võivad varitseda ohtlikud haigustekitajad Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eesti jalgpalli rokkstaar Joel Lindpere – alati täiega!

12 min lugemist
Joel Lindpere on olnud läbi aastate Eesti jalgpalli üks säravamaid mängijaid. New York Red Bullsis mängides lõi ta laineid ka USAs. FOTO: Mihkel Maripuu

Kolmapäeval, 1. juunil saab Eesti spordis läbi üks värvikas peatükk, kui 107. ja ühtlasi viimast korda jookseb Eesti jalgpallikoondise särgis väljakule Joel Lindpere. Nii väljakul kui ka selle kõrval ereda leegiga põlev Lindpere tahab saada esimeseks Eesti koondislaseks, kes suutnud lahkumismängus värava lüüa.  

Karjääri jooksul nii säravate kui ka vastuoluliste tegude ja ka ütlustega silma paistnud 34-aastane Lindpere tunnistab tagasi vaadates, et kahetseda ei ole midagi. 2013. aasta septembrikuus Lilleküla staadionil kohtumises Hollandiga eestlaste läbi aegade ühele ilusamale väravale oivalise eeltöö teinud poolkaitsja leiab, et tagasihoidlikud eestlased peaksidki rohkem särama ja samas ka kaaslasi tunnustama.

«Mul on naabrimeheks Martin Müürsepp ja mulle nii meeldib, kui ta ütleb, et olen Eesti legend, kuna olen nii hea. Mulle meeldibki see ja ütlen ise ka naabrimehele: «Tere hommikust, legend»,» muljetab Eesti jalgpalli tõeline rokkstaar Lindpere, kes klubikarjääri säravaimatel hetkedel tegi tegusid teisel pool Atlandi ookeani USA profiliigas.

Joel Lindpere. Foto: FOTO: Mihkel Maripuu

Joel Lindpere, milline mees on üldse Joel Lindpere?

Ütleksin seda, et olen rapsija. Olen terve elu rapsinud. Olen olnud ka noor ja loll ning teinud rumalusi, kuid olen alati olnud valmis hommikust õhtuni tegelema jalgpalliga. Võin öelda, et olen kogu elu pühendanud spordile.

Samas olen ka väsimatu. Kui võrdlen oma ema ja isa, siis isa on mul selline rahulik, kes töölt tulles istub teleka ette ja vaatab jalgpalli või korvpalli. Ema võib olla aga pika päeva tööl ning minna veel seejärel kellelegi külla ja edasi linna veini jooma. Pigem vaatan, et olen emasse. Võin jõuda öösel kell kaks koju, kuid kell kuus olen juba taas valmis tegutsema.

Ma ei suuda käed rüpes istuda. Väljakul on asjad samamoodi. Olen tegutsenud selle moto järgi, et pallita on raskem mängida kui palliga. Olen alati teinud kõik selle jaoks, et meeskond mängiks palliga. Väljakul tühja jooksmine ajab mind sõna otseses mõttes närvi.

Palliväljakul on näha, et sa oled eelkõige võitleja. Kas see omadus lööb välja vaid sporti tehes või oled igapäevaelus samasugune?

Tavaelus on samamoodi. Elukaaslane ikka ütleb mulle, et võtaksin asju rahulikumalt. Kui on mingi asi, siis üritan selle ära teha nii kiiresti ja hästi kui võimalik. Vajadusel võin volitused üle anda, kuid minu iseloom on selline, et ma ei anna kunagi alla. Samamoodi on ka jalgpallis – pall on ümmargune ja 0:1 kaotusseisu võib väga kergelt ümber pöörata.

Palli taga ajamine võib väga närvi ajada, kuid kõike on võimalik muuta. Mul on sees selline hing, et tahan ka 3:0 või 4:0 eduseisus ikka rohkemat. Väljakul olles tean, et alati saab paremini. Kui teen mingi liigutuse valesti, siis see tõstab kohe motivatsiooni. Pean kõik kohe heastama. Tavaelus on täpselt samamoodi.

Väljakul oled sa enesekindluse musternäide, kuid mis toimub sinu sisemuses enne mängu?

Vaadates aastate taha, siis mul oli alati mängude eel probleeme magamisega. Enne tähtsaid mänge, Eesti koondise mänge, oli närv ja värin ikka sees. Olen alati tahtnud rahvale näidata head mängu – seejuures jälgides, kuidas ma esinen ja mida minust arvatakse. Ikka tahad inimestele südamesse pugeda ja see võtab energiat.

Vanemaks saades on läinud pinged rohkem maha. Viimastel hooaegadel oli põhiline olla füüsiliselt terve ja vormis. Tuleb oma tase välja mängida ja meeskonda aidata. Mingeid kindlaid rituaale mul mängude eel ei ole – mõnikord tahan olla üksi, kuid teisel juhul koos tiimikaaslastega.

Kui palju oled karjääri jooksul olnud kaasmängijate utsitajaks, kes lööb ka vajadusel poolajal rusikaga vastu kappi ja käratab teiste peale?

Olen seda palju teinud – nii klubides kui ka koondises. Kui noortel ei tule midagi välja, siis tuleb neid ergutada ja tagant utsitada. Kunagi ei ole ainult lihtsalt üks mäng. See kõik on osa suuremast protsessist.

Olen igas meeskonnas olnud ikka üks liidritest. Väljakul üritan alati positiivseid noote anda. Need võivad olla ka kurjustavad, kuid aastaid minuga koos mänginud mehed teavad, et see kõik on mõeldud positiivselt.

Jalgpall on pidupäev, kus rahvas karjub ja kohtunik vilistab. Kui mängijad omavahel seejuures üldse ei suhtleks, siis oleks tegemist justkui matustega. Jalgpall on emotsionaalne mäng ja meeskonnatöö juures on suhtlus tähtis. Mängijad on erinevad – osa vajab positiivset ning teised negatiivset nooti. Kui oled ise aktiivne, siis saad aru, mida keegi vajab.

Kas koondise pärast süda natuke valutab ka, et kes võtab sinu ergutajarolli üle?

Sellised mehed on olemas. Kõik pole lihtsalt veel avanenud. Mõni ei taha sellesse rolli tõusta. Mõni aga tahaks, kuid talle ei sobi see. Kõik ei sobi direktoriks, ja kui selline inimene hakkab kamandama, siis see näeb naljaks välja.

Koondises on liidrid olemas, kelle järgi end seada. Viimastel aastatel olen minagi olnud üks liidritest, kes on vanema mängijana teisi aidanud. Kahju on loomulikult eemale minna. Äkki saan tulevikus veel kuidagi tagasi. Tahan anda enda panuse. Olen teinud Andorraga peetavaks lahkumismänguks koos FC Floraga trenni ning on näha, et noored respekteerivad ja austavad mind.

Sinu lause «Mina otsustan mänge» on saanud Eestis juba legendaarseks. Kas oled hiljem seda või mõnd teist väljaütlemist ka kahetsenud?

Kui olen kellelegi personaalselt halvasti öelnud, siis midagi olen kahetsenud, kuid kõik on minu jaoks sujuvalt kokku jooksnud. Midagi pole halvasti läinud. Olen võtnud enda sportliku poole pealt sellise suuna, et teen alati tasaarvelduse. Kui ma poleks seda suutnud, siis ma ei oleks ka nii kaugele jõudnud.

Kokkuvõttes on olnud minu otsused kaalutletud. Kui minu valikutest on räägitud, siis omal ajal jäin küll koondisest eemale (2012. aasta EM-valiksarjas), kuid minu mängud, kus olin otsustaja rollis, toodi USAst otsepildis Eesti televaatajani. Arvan, et ka Eesti koondisele on sellist nahaalsust juurde vaja. Tulevikus on koondisele juurde vaja selliseid rügajaid ja emotsionaalseid mängijaid.

Eesti spordi häda on ikka olnud see, et meil on vähe isiksusi. Millest see probleem tuleb?

Olen üle maailma ringi liikunud ja käinud 65 riigis. Mul on igal pool eestlastest tuttavaid, kellel on kohalikke sõpru või kes on kohalikega abielus. Nad ikka ütlevad, et eestlased on vaoshoitud ja tagasihoidlikud. Mul on naabrimeheks Martin Müürsepp ja mulle nii meeldib, kui ta ütleb, et olen Eesti legend, kuna olen nii hea. Mulle meeldibki see ja ütlen ise ka naabrimehele: «Tere hommikust, legend».

Eestlane hoiab end tagasi ja teeb vaikselt enda asju. Meie sees on tegelikult see kõik olemas. Eesti on väike riik, aga meil on spordis palju jõudu. Oleme ju väga hea spordiriik. Vaja on end rohkem avada.

Joel Lindpere. Foto: FOTO: Mihkel Maripuu

Erinevalt nii mõnestki koondisekaaslasest oled välisklubides olnud alati põhimees. Kas sinu iseloom on olnud sinu edu saladuseks?

Kõik on tegelikult väga lihtne. Kui sain profiks, siis kõrvalt ikka kõik ütlesid, et jalgpalluri karjäär on lühike ja sellest tuleb võtta maksimum. 7-aastaselt jalgpallitrenni minnes läksingi sinna, et jalgpalli mängida.

Kui vaatad mängijaid, kes istuvad 3–4 aastat kusagil pingil, siis mõtlen, miks sa oled alates lapsepõlvest jalgpalliga tegelenud. Minu eesmärk on olnud alati kasvõi läbi konfliktide leida lahendus. Kui olen jäänud mõneks mänguks pingile, siis olen teinud eraldi trenni ja üritanud tõestada, et olen parem ja väärin kohta algkoosseisus. Kui ka see ei ole õnnestunud, siis on tulnud meeskonnast lahkuda.

Tšehhis Ostrava Banikus oli nii, et tegin väljakul vea ja meeskond kaotas. Mind võeti juba esimesel poolajal välja – selles olukorras ei olnud austust vanema mängija vastu. Leidsin selles olukorras konflikti. Järgmine päev ma ei läinud meeskonnaga koos trenni tegema. Meil oli kaks harjutusväljakut ja ma lasin seal samal ajal hoopis spurte ja lõin peale. Seejärel viis tiimi kapten mind uuesti peatreeneriga kokku.

Mõni treener oleks mind meeskonnast välja visanud, aga tõestasin, et tegemist oli juhusliku veaga. Saime mõlemad asjast aru. Tema kasutas esmalt enda emotsiooni ja seejärel mina enda emotsiooni. Tegin lisatrenni ja tõusin uuesti põhikoosseisu. Karjäärile tagasi vaadates on igast kohtumisest kahju, mis jäi vigastuse või mõnel muul põhjusel mängimata.

New York Red Bullsis mängides oli meil sel ajal parim meeskond, kuid me ei suutnud kunagi õigel ajal võita. Mina aga tahtsin võita. Nõudsin meeskonnalt rohkemat – tulemust ja treeningut. Lõin intriigi, mille tõttu pidin edasi liikuma. Red Bulls ei ole aga siiamaani USA tiitlit võitnud.

Olen alati leidnud endale tee, et väljakule pääseda. Kõik teevad vigu, kuid mina olen terve elu treeninud selle jaoks, et mängida. Olen alati teadnud, et ühel päeval ei saa ma enam mängida.

Viisid jutu ka Red Bullsi peale. Tundub, et nautisid karjääri jooksul USA-perioodi kõige rohkem ja see oli kõige sinulikum koht.

Absoluutselt. Käis pidev melu ja möll, punased vaibad jne. Kui meeskonnas küsiti, et kes soovib mõnele üritusele minna, siis tõstsin ikka käe. Mulle see kõik sobis. Mul on olnud see rapsimine, möll ja melu ning taastumine alati tasakaalus. Tean, et oskan ka teistmoodi lõõgastuda – võtan pere ja sõbrad ning lähen mere äärde. Viimase paari aasta jooksul olen sadu kordi käinud spaades puhkamas. Tunnen, et mul on kehale seda vaja. USA stiil ja kliima sobisid mulle väga hästi.

2012. aastal kohtus Eesti jalgpallikoondis Los Angeleses El Salvadoriga ning 93 000 pealtvaatajat mahutava Memorial Coliseumi nime kandval areenil tahtis väliseestlasest fotograaf Kuno Villand teha koondislastest portreefotosid. Kuna keegi ei võtnud kohe vedu, siis asusid sina poseerima. Kas tegemist oli juba harjumusega USA elust või selline asi ongi sinu jaoks loomulik?

Olin USAs koos selliste staaridega nagu Thierry Henry, David Beckham ja Robbie Keane. Lisaks kohtusin paljude tuntud näitlejatega. Kui mõni inimene ütleb, et Britney Spears on läbikukkunud või mis on staaridel viga, et nad hulluks lähevad, siis olen näinud, kuidas paparatsod ajavad neid öösel taga ja inimesed näpivad neid. See on karm maailm. Mina üritasin end aga ise kaardile panna. Mulle meeldib end üles lüüa. Paned viisaka särgi selga ning lähed.

Mõned üritused olid USAs kohustuslikud, kuid mulle ikka meeldis. Üritasin teha selliseid asju nii palju kui võimalik. Inimesed said mind teadma ja seetõttu kutsuti tulevikus ka tagasi. See on väga lahe, kui sind kutsutakse samadele üritustele NFLi või NBA staaridega ning tuntud näitlejatega.

Jõudsid niimoodi mõne personaalse sponsorlepinguni ka?

Personaalse lepinguni ei jõudnud. Minu jaoks olid kõik sellised asjad väikeses mastaabis. Mul oli olemas prillifirma, kes ütles, et mul oli lahe video, ning saatsid mulle prille. Varustuse poole pealt sain enda asju USA Nike käest. Seda suuresti tänu koostööle Eesti Nikega. Iga kuu läks paar paari jalanõusid – ikka tahtsid uusi ja mugavaid.

Glamuuri on seega olnud palju, aga oled jalgpalliga oma tuleviku rahaliselt ära kindlustanud?

Absoluutselt mitte! Raha teenitakse Euroopa tippliigades. Mul on küll maja, korter ja autod, kuid kõike tuleb remontida. Elu läheb edasi ning tööd tuleb teha. Tõsi on ju see, et mingid palganumbrid on ju olnud, kuid olen elanud ka väga luksuslikes kohtades nagu New York ja Chicago. 

Joel Lindpere. Foto: FOTO: Mihkel Maripuu

Ehk oled elanud eelkõige hetkes?

Olen mingeid asju endale lubanud ja üht-teist teinud. Olen olnud suur laristaja, kuid ei ole mõtet tagasi vaadata. Tean, et kui hakkan auku kukkuma, siis kaevan end välja. Olen elus palju reisinud ja erinevaid asju kogenud – seda ning kõiki tutvusi ei võta mult keegi ära. Mõni säästab tuleviku tarbeks, aga kui mul on vaja olnud, siis olen võtnud viietärnihotelli. Sellisel juhul ütlen endale, et olen selle ära teeninud.

Olen väärtustanud seda, et võin endale asju lubada. Mul on olnud võimalusi ning olen neid kasutanud. Mul on käe peal tätoveering «Believe in destiny» ehk usu saatusesse. Olen läbi kõige selle saanud meeletud kogemused. USAs elades kulub tohutult raha. Pere lennutamine Eestisse ja tagasi võtab seda kõvasti. Mõni aasta läks selle alla kuni 10 000 USA dollarit. Kui keegi maksaks mulle nüüd ka peale, siis ma ei muudaks midagi.

Mingi kahetsus seoses sportlaskarjääriga siiski jäi?

Kui suurt raha teenivad superstaarid ja suurliigade mängijad, siis mul ei õnnestunud üheski suurliigas mängida. Seda ütlen tõesti kahjuks. Tromsös mängides oli mul laual laenulepingu pakkumine Premier League’i klubilt Stoke City, kuid Tromsö peatreener Steinar Nilsen, kes ise mängis omal ajal AC Milanis, ei lubanud mul minna. See kripeldab kõige rohkem.

Võimalus oli liituda ka Club Brüggega, kes oli tol ajal Euroopa absoluutne tippklubi. Mängisime Floraga just nendega ning sain selles matšis vigastada. Hüppeliigeses oli mõra. Mäletan, kuidas Erko Saviauk karjus minu peale, et ma saan edasi mängida. Kui aga hüppeliigeses on mõra, siis on raske jala peale toetuda. Sellised paar seika on jäänud kripeldama.

Kas elulooraamat tuleb? Rääkida oleks sul ju nii mõndagi!

Mõtted on olemas, kuid konkreetsed kokkulepped praegu puuduvad. Veel ei tea, kas see võiks ilmuda sel, järgmisel või ülejärgmisel aastal. Kui see periood saab nüüd läbi, siis on aega hakata oma mõtteid kirja panema.

Mida tulevik sulle veel toob?

Olen tulevikuga seotud asjadega tegelenud juba kaheksa kuud. Loodan, et minu ümber on head inimesed ja saan anda oma panuse Eesti jalgpallile. Tahan oma kogemust edasi anda. Praegu on korraga ees ootamas nii palju uut. Lisaks karjääri viimasele koondisemängule muutub juunis mul ka perekonnaseis.

Seni ei ole ükski Eesti koondislane oma lahkumismängus väravat löönud, oled võimeline seda seeriat murdma?

Flora trennis harjutasime Eesti karikafinaali eel penalteid. Lõin ikka sisse. Mõtlen värava löömisele küll. Võiks ju. Loodan, et meeskond on nii heas vormis, et võin ründavas faasis oma mängu nautida ja mulle ehitatakse võimaluste järel võimalusi ja lõpuks löön ühe ka ära.

Joel Lindpere. FOTO: Mihkel Maripuu

-------------------

Lindpere seiklused: Bulgaaria vitamiinid, ohtlik tõstuk mägedes ja Ashton Kutcher ülakorrusel

Joel Lindpere karjäär viis teda aastate jooksul viie erineva välisklubi koosseisu. Esmalt pallis ta 2005. aastal Bulgaaria tipptiimis Sofia CSKA, kus ta sai kaela ka kuldse medali. Aastatel 2007–2009 mängis poolkaitsja polaarjoone taga asuvas Norra linnas Tromsø.

Viikingite juurest viis Lindpere teekond ta järgmiseks kolmeks aastaks maailma tuntuimasse linna New Yorki ja sealsesse Red Bullsi. 2013. aasta möödus järgmise USA suurlinna Chicago klubis Fire. Viimaseks välisklubis jäi 2014–2015 tšehhide Ostrava Banik.

Postimees palus Lindperel igast perioodist meenutada eredaid seiku, mis on talle nendes klubides ja linnades veedetud aegadest meelde jäänud.

Sofia CSKA (Bulgaaria)

Imelised vitamiinid

Lindpere: «Tegemist oli sõjaväeklubiga ning seetõttu pidime enne mänge ööbima mingites vanades putkades, kus olid ämblikud ja putukad. Pärast trenni pidime ikka sööma hunniku vitamiine. Olin ühes toas koos ühe Slovakkia koondislasega ning me tegime nii, nagu paneksime vitamiinid suhu, kuid tegelikult jätsime kätte.

Sokutasime need vitamiinid hoopis sinna putka taha. Kui kevadel oli mujal veel lumi maas, siis selle koha peal oli muru juba roheline ja lilled kasvasid. Omavahel siis naersime, et seal on meie vitamiinivaru, mille pidime tegelikult alla neelama.

Klubis oli ikka sõjaväe kord ja mäletan, et Sofia Levskiga peetud karikamängu eel tuli võtta mingi tablett ja taheti ka süsti teha. Mina keeldusin sellest, kuid siis tuli teine treener ja teatas, et niimoodi ei pääse ma koosseisu. Võtsin ära ja mängisin. Matš toimus suurel staadionil ning oli väga kihvt.»

Ohtlik tõstuk mägedes

Lindpere: «Bulgaarias meeldis mulle ringi seigelda. Olin seal peamiselt üksinda. Kui linnast välja sõita, olid seal kõrged mäed ja ilusad vaated. Üks õhtu läksin üksinda mägedesse. Sõitsin eelviimase tõstukiga veel üles, kuid järsku käis paras põnts ning jäin sinna kõikuma. Olin üksinda ja täielikus paanikas, et kukun alla.

Mul on ka kerge klaustrofoobia. Helistasin esimese asjana koju emale ja ta rahustas mind, et midagi ei juhtu. Sain siiski tulema, kuid rohkem sinna mägedesse ei läinud.»

Katkine auto

Lindpere: «Klubi andis mulle vana auto. Kui kätte sain, siis öeldi, et bensiininäidik ei tööta ning nad on sisse pannud kümme liitrit bensiini. Nii ma siis pidevalt arvestasin, et kaua veel sõita saan.

Lisaks oli elektrisüsteemiga mingi jama. Nii kui vihma sadas, jäi auto seisma ning enam ei käivitunud. Jäin mitmel korral teele. Vihmaga soovitati mul seetõttu ikka takso võtta.»

Tromsø (Norra)

Polaarpäev ja -öö

Lindpere: «Mul oli kodus akende ees kolmekordne kiht. Kõigepealt oli ruloo, siis puidust ruloo ja lõpuks tavalised kardinad. Suvel oli öösel kell üks nii valge nagu Eestis päeval. Talvel oli aga nii kottpime, et midagi ei näinud. Kui mujal suvel ujutakse, siis seal tuli augustis juba lund.

Olin Norras kolm aastat ning sain vaid korra ujuma, kuna ikka üldse ei kannatanud vette minna. Oli jube külm.»

Enesetapust päästmine

Lindpere: «Praegu on ilmad ilusad ja inimesed naeratavad. Kui on sopane aeg, siis on muudkui jope selga ja seljast ära ning see morjendab. Tromsøs oli palju pimedat aega ja enesetappude arv suur.

Tulin seal ühel õhtul linnast koju ja päästsin siis ühe tüdruku elu. Ta oli läinud vette enesetappu tegema – oli seal paljajalu ja värises. Mina hakkasin kohe appi karjuma ja akendele koputama. Mässisin ta teki sisse. Hiljem öeldi, et paar-kolm minutit hiljem oleks ta juba surnud olnud.»

Kalamees

Lindpere: «Leidsin Norras olles endas ka kalamehe. Kui seal visata kolm konksu vette ning ühe minutiga pole kahte kala otsas, siis oled juba närvis. Praegugi olen valmis võimaluse korral põrutama sinna kala püüdma.

Loodus oli seal imeline. Õhtuti olid virmalised. Põhjapõdrad jalutasid mõne meetri kaugusel. Meeletult ilus koht. Tean, et hakkan tulevikus seal käima.»

New York Red Bulls (USA)

Eralennuk ja tippklubid

Joel Lindpere eralennukis. FOTO: Erakogu

Lindpere: «USAs oli kõik hoopis teisel skaalal. Seal käisid hooaja eel Euroopa suurklubid pallimas. Nii õnnestus mul mängida Tottenhami, PSG ja Juventuse vastu.

Lisaks lõin Londoni Arsenali staadionil PSG vastu 1:0 võiduvärava. Ega muidu ju selliste klubide vastu mängida ei saa. Seal oli lahe ja rahvamassid suured. Ükskord pärast võidumängu teatas Thierry Henry, et eralennuk ootab ja lähme. See kõik oli väga äge.»

Kim Kardashian ja Snoop Dogg

Lindpere: «Mäletan, et ükskord parkisin oma auto ühe tipphotelli ette, kus inimesed ootasid mõlemal pool liinide taga. Mulle tehti kohe tee lahti ning läksin katusebaari. Kohapeal selgus, et seal olid Kim Kardashiani seriaali võtted. Mulle öeldi tere ning vaatasin seal veidike ringi. Teised inimesed ootasid samal ajal all järjekorras.

Kord õnnestus Rahvusvahelise Jalgpalli Liidu FIFA esitlusel mängida Snoop Doggiga lauatennist. Seiklusi oli. Mõtlen ikka, et kurat, olid head ajad.»

Chicago Fire (USA)

Mila Kunis ja Ashton Kutcher

Lindpere: «Chicagos elasid meist korruse võrra kõrgemal Mila Kunis ja Ashton Kutcher. Väga toredad noored inimesed. Neil ei olnud mingeid turvamehi kaasas. Väga mõnus. Samal ajal tehti Steve Jobsist filmi. Kui reaalselt nägin põnevaid asju ning oli võimalik elada ka maailma mõistes tippkohtades, siis seda aega meenutan hea sõnaga.»

Ostrava Banik (Tšehhi)

Milan Baroš

Lindpere: «Tšehhis oli tugev liiga ja sain seal ilusti hakkama. Mingi pidur oli siiski peal – väravaid ei tulnud ning tundsin, et oli ka ebaõnne. Parim elamus oli teha koos trenni ja tutvuda sellise inimesega nagu Milan Baroš (2004. aasta EMi suurim väravakütt – toim). Mul oli õnne mängida ühes klubis mitmete maailmanimedega. Usun, et paljud jalgpallisõbrad oleksid kadedad.

Tšehhi elu oli võrreldes eelnevaga teistsugune – hea söök, odav õlu ja mõnus minek. Tšehhis tõmbas tagasi n-ö Bulgaaria süsteemi. Kokkuvõttes panid kaks nõmedat vigastust ja suur näooperatsioon paraja põntsu, kuid hea, et niigi läks.»

Luba pidutseda bussis

Lindpere: «Meil õnnestus ükskord võõrsil võita Tšehhi jalgpalli suurklubi Praha Spartat, kui alistasime nad võõrsil 1:0. See oli nii raske mäng, kui üldse olla võib. Hiljem kaotas FC Levadia neile eurosarjas koguni 0:7.

Selle võiduga oli kohe poole aasta töö justkui tehtud. Pärast seda võisid teha, mida tahtsid. Pärast nii suurt võitu lubati end isegi bussis täis juua või teha mis tahes. Seal oli teistsugune mentaliteet: kui inimene tegi midagi hästi, siis oli lubatud teistmoodi lõõgastuda.»

Kahtlane leping

Lindpere: «Kui jalgpallurid teevad lepinguid, siis inglise keeles on kõik ilus ja paljulubav. Tšehhis anti mulle allkirjastamiseks ka kohalikus keeles leping, mis läks siis jalgpalliliitu ja oli ametlik dokument. Numbritest sain ikka aru ja need ei klappinud üldse.

Õnneks oli mul olnud agentide ja lepingutega piisavalt kogemusi. Kuhugi konksu otsa ei läinud. Paljud mängijad teevad imelepinguid. Kohapeal antakse kätte hoopis teised ja ametlikud paberid.»

Seotud lood
25.05.2016 27.05.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto