R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ahti Asmann: plaanimajandus energeetikas

Ahti Asmann
, VKG juhatuse esimees
Ahti Asmann: plaanimajandus energeetikas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ahti Asmann.
Ahti Asmann. Foto: SEB Eesti Ühispank

Olen viimasel ajal mõelnud, et vähemalt energeetikasektoris on riik teinud omamoodi eksperimendi. Energeetikud ja põlevkivi kaevandajad ise võtavad riske, on innovaatilised, on avanud uusi tehaseid, võitlevad volatiilse turuga. Ühesõnaga, toimivad turumajanduses.

Riik kui ettevõtluskeskkonna looja näib toimivat aga plaanimajanduse loogikas. Sõltumata väliskeskkonna mõjudest, on vaja täita plaan, eelarveplaan. Peaasi, et arvud paberil ennustavad kopsakat riigitulu kasvu.Tagasivaates on meie lugu selline.

Aastatel 2010–2015 kasvasid Eestis keskkonnatasud igal aastal viis protsenti. Tegemist oli maksimaalse võimaliku tõusuga, mida näidati dokumendis «Keskkonnatasude kontseptsioon aastateks 2010–2020». Kehtiv maksusüsteem, mis on viimase seitsme aastaga toonud riigikassasse põlevkivisektorist muljetavaldavad 380 miljonit eurot, ei olnud enam ühel hetkel  piisav riigielarve kasvavate kulutuste katmiseks. Selle tulemusena valmis 2013. aastal uus dokument «Keskkonnatasude raamkava», mis nägi ette juba võimalust tõsta tasusid kuni 15–20 protsenti aastas, ning arvestuse aluseks oli nüüd juba kurikuulsaks saanud nafta hind 110 dollarit barrelilt.

Äsja suurte investeeringutega alustanud põlevkiviettevõtted said teada, et kindlus maksusüsteemi suhtes puudub ning riik on andnud märku, et võib suure maksutõusu seadustada.

Ettevõtlusorganisatsioonide hoiatused aitasid vaid osaliselt. Tasudel lasti kasvada, kuigi seaduseelnõus korrigeeriti kasvumäärasid madalamale – riigieelarvet oli tarvis täita vaatamata sellele, et fiskaalsetel eesmärkidel keskkonnatasude tõusu elluviimine nõudis teatud leidlikkust. Keskkonnatasude seaduse eesmärk «... vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju» ununes kiiresti.

Tegelikku mõju hindavate alusuuringute tegemine asendati relvitukstegeva sõnapaariga «saastaja maksab» ning pealtnäha regulaarne riigieelarve tulude kasv terendas ees. Samuti ununes seadusest tulenev võimalus asendada keskkonnatasude maksmise kohustus keskkonnakahjusid vältivate või vähendavate abinõude rahastamise kohustusega. Selle tagajärjel teeb põlevkivitööstus mõlemat: investeerib suuri summasid keskkonnakaitsesse ja maksab lisaks kasvanud saastetasusid.

Õnneks ei jõutud eelnõu seaduseks kuulutada, kuna kahjuks said tõeks pea kõik senisest kiirest maksutõusust tulenevad riskid. Põlevkivisektor on ülemaksustatud ning võimalused volatiilsel ja madalseisus turul kohanemiseks piirduvad töökohtade vähendamisega. Põlevkivi ressursitasu Eestis on sada korda suurem kui kulla ressursimaks Soomes. Vaatamata keskkonnanäitajate kümnekordsele paranemisele säilib ettetvõtetel edasise maksutõusu risk. Last but not least, kaalud on vajunud paigast keskkonnakaitse nõuete all ning maksutõusule vaatamata on maksutulu hakanud vähenema.

Maailma Energeetikanõukogu esindaja Einari Kiseli sõnum 4. mail riigikogus oli äärmiselt lihtne ja selge: riigieelarve ei tohiks sõltuda energeetikaga seotud maksutulust. Tugeva energiapoliitikaga riikide praktika on siduda energeetika maksustamine investeeringutega sektorisse (energiatõhusus, keskkonnamõju vähendamine jms).

Maavarade kaevandamine ja töötlemine on tööstusharu, kus maksupoliitikal on investeeringute ligimeelitamisel mängida oluline roll. Sellise sõnumi annab iga internetist leitav uuring, mis käsitleb maavarade optimaalset maksustamist. Käsitledes põlevkivi kaevandamist ja väärtustamist analoogselt, saame vastutasuks kõrgema tööhõive, piirkondliku arengu ja pikaajaliselt stabiilse maksutulu riigile. Eeskujulikke näiteid tasakaalustatud ja keskkonda väärtustavatest maksusüsteemidest jagub nii Skandinaaviast, Kanadast kui ka Austraaliast.

Valitsuse märtsis aset leidnud väljasõiduistungi tulemusena andis riik märku vajadusest ja valmisolekust keskkonnatasude maksusüsteemi põhjalikult muuta. Majandusministeerium on alustanud tööd ressursitasudega, keskkonnaministeerium andis stardi keskkonnamõju uuringuga alustamiseks. Ideaalis võiks tulemuseks olla pikaajalist kindlust andev ja sisult õige maksusüsteem. Ainuõige on majandusministeeriumi plaan koondada maavarapoliitika kujundamine oma haldusalasse, sest maavarade väärindamine on vaieldamatult tähtis lüli kogu riigi majanduspoliitikas.

Tagasi üles