R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Võimas ja kütkestav pildikeel

Viive Noor
, kunstiekspert
Võimas ja kütkestav pildikeel
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Alice peeglitagusel maal». Hull Kübarsepp (Joohnny Depp), siin veel üsna hea vaimse tervise juures.
«Alice peeglitagusel maal». Hull Kübarsepp (Joohnny Depp), siin veel üsna hea vaimse tervise juures. Foto: outnow.ch

Lase laps kommipoodi ja oota siis, et ta pärast midagi asjalikku sulle pajataks! Looda sa! Ei mingit analüüsi, puhas emotsioon. Sama siin. Kuigi kinno sai mindud vaatama «Alice’it peeglitagusel maal»  kõige paremate kavatsustega, et võimalikult täpselt jälgida visuaalseid efekte ja nende mõju, siis heaks kavatsuseks see jäigi. 

Tulemus on lapse moodi puhas emotsioon. Kriitik ja analüüsija minus oleks suuteline end kokku võtma ehk pärast teist või kolmandat vaatamiskorda, pärast esimest olen ainult kunstnik ja võin jagada vaid oma visuaalseid elamusi.

Alice’i puhul jagunevad inimesed laias laastus kolme suuremasse gruppi (väiksemaid on enam). Ühed, kellele see raamat tõepoolest meeldib (põhjused võivad olla erinevad). Teised, keda see täiesti külmaks jätab ja kelle meelest on tegu ühe tobeda ja igava raamatuga. Ja kolmandad, kelle arvates raamat ise on muidugi igavavõitu, aga selle põhjal annab teha midagi õige uhket (vähe on ilmas teoseid, mis fantaasia niimoodi tööle paneksid, kui «Alice» seda teha suudab). Mina kuulun sellesse kolmandasse parteisse. Ja sinna kuulub päris kindlasti ka Alice’i lavastaja James Bobin. Seda «midagi õige uhket» ta nimelt teebki.

Visuaalne külg on võimas. Kellele ei meeldinud esimene film, sellele ei meeldi ka teine. Ja kes nautis esimest, naudib teist arvatavasti veelgi enam. Vähemalt minu esimene emotsioon on selline. Banaalsetest tõdedest ja väljenditest kasvab välja võimas ja kütkestav pildikeel. Ajamere lained toovad kananaha ihule oma ilu ja raevukusega. Kes ookeani korragi näinud, tunneb emotsiooni ära.  Ja lihtsalt ILUS on. Aeg ise ja tema loss, fantaasia, suurejoonelisus. Sünge, uhke, lummav. Ja siis näpuotsaga sekka koomikat sekundite näol, mis ei luba süngusel ülekaalu saada. Võib ju võrrelda ja öelda, et midagi sellist oleks justki juba nähtud, aga see pole nii. Ideed on õhus ja kunstniku häädust näitab oskus need ideed värskelt, oma moodi elama panna. Aeg ja tema loss vist lummasidki mind sel korral kõige enam.

Aga eks ole mul üldse nõrkus gootika vastu. Vastukaaluks aga teelaudkonna helgus, mis praegusel kevadisel õiterohkel ajal oli lausa füüsiliselt tajutav. Heldinult pani muigama väikeste Kiigajoni ja Käägajoni nägemine, mis mõjus nunnumeetrile ka visuaalsest küljest. Inimesed, kes end visuaalsest võlust lummata ei lase, on ilmselt rohkem häiritud moraali kohatisest näkkuhüppamisest. Eks see häiris pisut mindki, aga on ju tegemist AMEERIKA ja Disneyga. Seega, ärme lase end sellest häirida, et film kohati liiga üheplaaniline on. Visuaalne külg teeb minu silmis puudused tasa. Lisaks annab kergus, millega film end lahti rullib, märku ka sellest, et ega filmitegijad ise seda moraali üle tähtsusta, pigem naudivad mängu ilu. Visuaalia on aga haarav, lummav, suurejooneline. Kindlasti aitavad kaasa kinoekraan ja 3D-prillid, aga sedasorti filmid eelkõige kinosaali mõeldud ongi. Lõpetuseks ütleks, et tõsimeelsetel on parem end kinosaalist eemale hoida ja mitte pärast kurta, et hulk aega raisku läks. Lapsemeelsetele ja fännidele ütleks seevastu: andke minna!

Aga veel pani mind seekordne film mõtlema ja fantaseerima: mis siis, kui mõlemad filmid poleks koguperefilmid, vaid oleksid tehtud, mõeldes gurmaanidele, mitmeplaanilised ja sügavad. Visuaalne pilt paneb unistama...

Märksõnad
Tagasi üles