R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kaire Mets: kuhu küll kõik kokad jäid?

Kaire Mets
, Tartu kutsehariduskeskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht
Kaire Mets: kuhu küll kõik kokad jäid?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Kaire Mets
Kaire Mets Foto: SCANPIX

Head kokka tuleb otsida tikutulega. Nii kirjutas läinud nädalal Tartu Postimees. Miks ikkagi on nii, et kutsekoolid töötavad, aga oskustöölisi napib? Kuhu need ameti õppinud siis jäävad? Mida saaksid ettevõtjad teha, et töötajaid leida?

Viimasel nädalal on Tartu kutsehariduskeskuse poole pöördutud küsimustega: otsime oma kollektiivi kokki, ootame tööle oskajaid metallimehi, ehitajatest on puudus, kuidas saaksime lõpetajatega kontakti võtta?

Kõigi nende pöördumiste tagant kumab ettevõtjate õigustatud ootus värvata kutsekooli lõpetajate seast vajalikke oskustöötajaid. Ainult et neid ei ole piisavalt. Miks siis?

Aga alustame algusest.

Ka tänavu lõpetab põhi- ja keskkooli hulk noori, kes seisavad valiku ees, kus õppida edasi. Statistiliselt veidi alla 30 protsendi põhikooli lõpetajatest otsustab jätkata õpinguid kutseõppeasutuses ning omandada seal mõni erialane oskus. Suurem osa noortest valib aga akadeemilise hariduse.

Piltlikult öeldes õpib koolis iga koka kohta kaks toitlustusjuhti. Tegelikkus on aga see, et kokkade nappuse üle kurtvas restoranis on suhtarv teine: seal vajatakse ühe juhi kohta kolme kokka, mitut abikokka ja teenindajat.

Ehitusel ja tööstusettevõtetes on oskustöötajate proportsioon veelgi suurem.

Akadeemiline haridus pole kindlasti patt. Vastupidi – on piisavalt seoseid kõrgema hariduse ja inimeste heaolu vahel. Mida kõrgem on riigis haridustase, seda parem on seal rahvatervis, väiksem kuritegevus ning tugevam majandus ja suuremad sissetulekud.

Jah, aga Tartus uut tootmisüksust avavat Hanza Me­­chanicut see ei lohuta, sest uute tootmisliinide taha on vaja nutikaid, väljaõppega oskustöötajaid. Teadmistest pakatav bakalaureus ei pruugi seda tööd tahta ega osata.

Noorte haridusvalik on siiski vaid asja üks pool. Just praegu oleme jõudnud aega, kus kutse- ja kõrgkoolidesse on tulemas väiksearvuline põlvkond.

Niinimetatud demograafiline auk tähendab seda, et viie aasta taguse ajaga võrreldes on praegu koolipingis keskmiselt viiendiku võrra vähem õppijaid ja lõpetajaid.

Piltlikult – varasema viie koka asemel on praegu haridust omandamas neli tulevast kokka. «Andke need neli kokka siis, kus nad on?» küsiks seepeale uut restorani avav ettevõtja.

Kuhu siis lähevad kutsekooli lõpetanud? Tartu kutsehariduskeskus teeb igal aastal küsitlusi lõpetajate edasise käekäigu kohta. Kuus kuud pärast lõpetamist töötab keskmiselt 70 protsenti lõpetanutest, ülejäänud õpivad edasi, on lapsega kodus, ajateenistuses või ka töötud.

Kindlasti on valdkondi, kus erialasele tööle on läinud pea kõik lõpetanud. Koolile on see peamine indikaator, mis näitab eriala perspektiivikust. Keskmisest enam asuvad õpitud erialal tööle näiteks metalli,

me­haanika ja elektrotehnika erialade, ehituse ja puidutöötlemise ning toitlustuse ja majutuse erialade lõpetanud.

Vilistlaste tagasisidest näeme, et üks tööleasumise kiirtee on tööpakkumine praktikaettevõttes või muus ettevõttes, kus juba kooli kõrvalt töötati.

See näitab, et praktikavõimalusi pakkuvatel ettevõtetel on eelis värvata endale sobivat tööjõudu.

Lisaks praktikale pakuvad mõned ettevõtted kutseõppuritele stipendiumi, osalevad õppe läbiviimises külalisõpetajatena või õppekavade väljatöötamisel. Koostöö kooliga annab samuti võimaluse varakult andekaid noori märgata.

Kuid tõde on ka see, et just praktika käigus ilmnevad selgemalt erialase töö ootamatud probleemid.

Alati ei lähe õppijate ootused ja töö nõudmised omavahel kokku ning gordon­ram­seyˇlikust glamuurist saab füüsiliselt raske, vaimselt pingeline ning võrdselt kiirust ja kvaliteetset tulemust nõudev töö.

Jah, see on loomulik, et töökoht pole puhkekodu, kuid pingutusest uue motivatsiooni leidmine võtab aega. Ja lõpuks, ka pettumus ja uue, endale sobivama eriala ja töö valik käib noore spetsialisti arengu juurde, ning mida varem, seda parem.

Käärid valitsevad lõpetajate palgaootuste ja reaalsete pakkumiste vahel.

«Palk on igal pool väike, valisin siis lihtsama töö,» nentis mullu üks kiitusega lõpetanud kutsespetsialist, põhjendades, miks ta oma erialast tööd ei tee. See on ka põhjus, miks paljud Eestis väljaõppe saanud oskustöötajad välismaal tööd teevad.

Soomes ehitajatena töötavatest Kalevipoegadest on palju räägitud. Aga piiri taha lähevad ka metallimehed, elektrikud, keevitajad, kokad, õed, bussijuhid.

Kutsehariduskeskuses paar aastat tagasi tehtud lõpetanute küsitluse kohaselt töötas 10 protsenti meie vastsetest vilistlastest välismaal. Suure tõenäosusega on see osakaal Tallinna koolilõpetanute seas veelgi suurem.

Statistiliselt on tööjõuturule oodata nelja lõpetanut, aga eelnevate tegurite koosmõjul jõuab sinna tegelikkuses kolm või isegi ainult kaks noort. Pole siis ime, et neid tikutulega taga otsitakse.

Mida siis teha? Omalt poolt pakun välja kolm lihtsat sammu ettevõtjatele.

1. Vaata enda ümber ja soovita oma lastel või noortel sugulastel alustada praktilistest ametiõpingutest. Oskustest on alati kasu. Nagu tead, on oskustöötajatele tööd alati pakkuda. Liiatigi alati saab juurde ja edasi õppida.

2. Tee tihedat koostööd kooliga, tutvusta oma ettevõtte töö- ja karjäärivõimalusi, võta vastu praktikante ning anna nende õpingute, edusammude või puudujääkide kohta tagasisidet. Leia juba koolipingist «terav pliiats» ning aita kaasa tema oskuste arendamisele, nii et lõpetamise järel oleks teil mõlemal kindlus töösuhet alustada.

3. Väärtusta oma töötajaid ja ma ei pea siin silmas vaid palga suurust.

Tagasi üles