Sisukord
AK
Postimees
04.06.2016
Eesti Horoskoop Mälumäng Palju õnne Dilbert Tagakülg Male Eesti lühiuudised Suvekuu algas uudistajaterohkelt Tippdemograaf: keegi ei taha vanaks jääda ja sellele murele hakkame ka lahendust leidma (5) Politsei kuulas Vao elanikke tunnistajatena üle Kaks USA ohvitseri said kaitseministeeriumi autasu Ossinovski: vaid sotsid on julgenud EKRE radikaalsusele vastanduda (3) Orjapidaja dilemma (1) Padjasõdalaste pealik Ministrid lehvitasid Vene karule (22) Majandus Mürk-Dubout asub juhtima Tallinna lennujaama Kuidas saada miljonäriks: õpetussõnu naistele (6) Majanduse lühiuudised Naisinvestorite eestvedaja: investeerimisega sundis alustama õpetaja madala palk Välismaa Jaapanis metsa jäetud poiss leiti elusalt Soodne ilm tõi migrandid taas merele Leedus käib klaperjaht mustale rahale Pariis pildistab liigvett ja istub ummikus (1) Arvamus Postimees 1994. aastal: Vello Saatpalu: raske olukord Eesti-Vene suhetes on mõneti tingitud endise välisministri jäikadest seisukohtadest Peeter Langovitsi tagasivaade: soolaleivapidu Rotermanni soolalaos Juhtkiri: elada pikemalt, elada tervemana (1) EKI keelekool: emotsioonid on laes. Absoluutselt Orjapidaja dilemma (1) Päeva karikatuur Padjasõdalaste pealik Mees, kes julgeb uskuda Priit Pärnaga tüli ei norita (3) Jelena Skulskaja veste: õhus on antikultuuri mürgist kiirgust Martti Randveer: kui vaesed olime ja kui rikkaks võime saada? (17) Kultuur Kandilistel ratastel luule Aja auk. Onu Ööbiku lood Nädala plaat. Filosoof 2 Filosoof Baltimaade värske ühisrinne Veneetsia arhitektuuribiennaalil Luulehetk – hetk luules Tükk üldajalugu raamatusse raiutud Ühe täiusliku loo katkemine Priit Pärnaga tüli ei norita (3) Sport Spordi lühiuudised Mees, kes julgeb uskuda Flora uus juht: klubi on minu jaoks terve elu Oliver Venno: 100. korda Eesti eest väljas Milleks meile spordipsühholoogia? AK Baltimaade värske ühisrinne Veneetsia arhitektuuribiennaalil Aja auk. Onu Ööbiku lood Tükk üldajalugu raamatusse raiutud EKI keelekool: emotsioonid on laes. Absoluutselt Inglismaa oli lukku pandud Seltsimees Mikko võitleb eelarvamustega Teeme rahval tuju paremaks Viimane veerg Ühe täiusliku loo katkemine Martti Randveer: kui vaesed olime ja kui rikkaks võime saada? (17) Ain Kaalepi üheksakümmend ringi ümber päikese (1) Arter Heidi Hanso: maailmarännakud juhatavad sind koju Ujuvad kujundeid Suurärimees pidas juubelit luurespetsi mõisas (1) Ksenja Sobtšak – opositsiooniline meediastaar Margit Härma: armsad teismelised Forrest Gump, igav liiv ja ehitusplatsid Alfaisaste verepulm (3) Kuidas ma üleöö 13 protsenti puhast rasva kaotasin Kanep, bambus ja õnnelikud õmblejad Uhke hotell, mida mõõta Volvode ja mersudega (3) Seal, kus lõpeb (või algab) kiirtee Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Raul Rebane: Kolpaševo järsaku võigas saladus

5 min lugemist
Obi kallas 1979 aasta kevadel. Ainuke teadaolev foto Kolpaševo ohvritest. FOTO: Erakogu

«See lugu on selleks, et kaks korda tapetud inimesed saaksid meiega rääkida,» kirjutab publitsist Raul Rebane.

Tellijale

1980. aastate alguses levis suust suhu lugu, mis tundus täiesti uskumatu. Mu vanaonu poeg Harry Ausmaa oli 1941. aastal küüditatud Tomski oblastisse ja ta tuli tagasi sealtkandist pärit abikaasaga. Suhted Siberi rahvaga säilisid, jutud levisid nende kaudu Eestisse ja Harry kaudu meieni.

Praegu 23 000 elanikuga Kolpaševo linn asub suure Obi jõe ääres. 1979. aasta aprilli lõpupäeval toimus seal erakordne sündmus, jõkke ilmus laip. See oli hästi säilinud, isegi riiete värv oli äratuntav ja koljus kuuliauk. Ei jõutud veel korralikult ehmudagi, kui tuli teine, kolmas ja järsku oli jõgi inimkehasid täis. Kõigil auk kolbas.

Kolpaševo puudutab, paljusid peresid liigagi palju. 14. juuni 1941 küüditamisel oli just see linn keskus, kus tuhandeid eestlasi ümberkaudsetesse küladesse laiali jaotati. Teiste hulgas olid ka minu vanaema  Alma Ausmaa, 14-aastane onu Kalju ja 11-aastane onu Erich. Nad viidi Kolpaševost 40 kilomeetri kaugusele Tšainski rajooni Andrejevka külla. 1955. aastal jõudis sinna paljude vanglate järel ka kolmas onu, Miki.

Pereisa Mihkel Ausmaa Obi äärde ei jõudnudki, 14. juunil eraldati ta perest juba Papiniidu jaamas. Ta suri Sosvas, eesti politseinike peredele valusalt tuttavas kohas. Mihkel ja ta kolm venda olid kõik eestiaegsed politseinikud ja neist pääses ainult Tõnis. Mihkel, Aleks, Arti ja vanem vend Jüri on tundmatud Siberi haudades. Täpselt nagu Kolpaševo ohvrid.

Andrei Kužitškin: Kolpaševo laibad tekitasid toonastes võimumeestes ärevust

1979. aasta kevadel õppisin Tomski ülikooli bioloogia- ja mullateaduse teaduskonna kolmandal kursusel. Meie grupis oli üks tüdruk, kes pärit Kolpaševost, Vera Nikolajenko. 9. mail, kui toimus miiting võidupüha auks, nägin, et Vera arutab väga elavalt midagi oma sõbrannadega. Tuli välja, et pühadeks oli tema juurde sõitnud ema ning rääkinud, et jõgi oli Kolpaševos kalda ära uhtunud ja vette olid ilmunud laibad. Inimkehad olid pinnases sedavõrd hästi säilinud, et oli võimalik eristada ohvrite näojooni.

Nädala pärast teatas meie marksismi-leninismi ajaloo õppejõud oma loengus, et Tomskis käivad jutud mingitest laipadest, mis leiti Kolpaševost, ning inimesed räägivad, et need on poliitiliste repressioonide ohvrid, kuid tegelikult on laibad pärit hoopis vanalt kalmistult, mille jõgi koos kaldaga minema uhtus. Selle peale tõusis Vera Nikolajenko püsti ja küsis: «Aga miks on siis kõigil ohvritel kuuliauk peas?» Õppejõud kahvatas, siis punastas ja hakkas karjuma, et ei tohi levitada vaenlase propagandat, et Vera on ikkagi komsomol ja tal peaks selle pärast häbi olema.

03.06.2016 06.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto