Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jelena Skulskaja veste: õhus on antikultuuri mürgist kiirgust

Jelena Skulskaja FOTO: Postimees/Scanpix

Kus saab rääkida, ilma et muudkui vahele segataks? Üks mu sõbranna töötab juba palju aastaid Austraalia raadios ega ole seniajani tüdinud stuudiost ja mikrofonist. Ta ise selgitab seda nii:

Tellijale Tellijale

«Raadio on ainuke koht, kus keegi mulle vahele ei sega! Tõepoolest! Näitlejaid võidakse laval katkestada näiteks isegi kõige kurvastavamal moel: üks liigutav legend kõneleb, et üks mees, keda masendanud Othello käitumine, kes ju kägistas süütu Desdemona, karanud püsti ja tulistanud armukadedat Othellot mänginud näitlejat. Neile pandud ühine hauakivi kirjaga «Parimale näitlejale parimalt vaatajalt».»

Ma usun, et Hamleti peamine tragöödia seisnes poeetilises mannetuses (vaadake vaid, millised värsse ta sepitses Opheliale). Seepärast vastas ta Poloniuse küsimusele, mida ta loeb, nii: «Sõnu, sõnu, sõnu.» Niisiis nägi ta, et kirjandus koosneb ikka neistsamadest sõnadest, mida teavad kõik, ainult et ühtedel koonduvad need sõnad värssideks ja proosaks, teistel aga tavaliseks kõneks või kuivetanud ridadeks, mis ei suuda liigutada kellegi südant.

Ent vaimustavadki sõnad suudavad südant liigutada ainult juhul, kui inimesel on arenenud kujutlusvõime, kui ta näeb helide ja silpide taga pilti, seda võlukarbikest, milles papist kujukesed elustuvad ja mängureeglid muutuvad elutõeks.

Esimesed kinokülastajad ehmusid, kui neile näidati inimest keskmises või suures plaanis – nad kargasid kohalt püsti ja nõudsid: näidake jalgu! Nad kahtlustasid, et kinematograafia huvides oli näitlejal jalad otsast lõigatud. See juhtus igiammu ja kõlab tänapäeval rohkem anekdoodina. Aga vaid mõne päeva eest astus teatris pärast lastele mõeldud kirjandusetendust, kus näitlejad lugesid ja osaliselt ka etendasid muinasjuttu, ette üks nii seitsmeaastane tüdruk ja päris solvunult: «Aga miks hobusel on ainult pea, kuhu jäid keha, jalad, kabjad?» (Hobusepea pani näitleja täiesti avalikult, laste ees, endale pähe, et kehastuda hobuseks.)

Ma mõtlesin kurvalt, et selle kena ja kaunilt rõivas tüdrukukesega ei ole kunagi keegi mänginud, keegi pole talle muinasjutte lugenud, pildiraamatuid näidanud, käpiknukku kätte andnud, et lapsele meelelahutust ja vaimuerutust pakkuda. Seitsmeaastasele tüdrukule püüti nüüd esimest korda elus selgitada tervikut osa kaudu, lasta tervikut vaimusilma manada kujutlusvõime abil, panna uskuma väljamõeldisse, mis ongi ju olnud loomingu põhialus juba mäletamatutest aegadest alates. Sellelt lapselt ei olnud ära võetud mitte ainult lapsepõlv, vaid ka tulevik.

Ja see ei ole sugugi üksikjuhtum, vaid ainult üks lüli pikas reas. Kolm näitlejat kujutavad laval üsna lihtsate rekvisiitide, nimelt kolme tooli abil autosõitu. Kõik kolm kõiguvad ühes rütmis, üks keerutab rooli, vajutab valgusfoori ees pidurile ning järsu pidurduse tõttu vajuvad näitlejad ettepoole looka, siis aga nõjatuvad taas toolileenile.

Samal ajal ütleb üheksa-aastane poisike sõbrale: «Kas sa nägid kuskil autot? Need on ju ainult toolid! Pole see mingi auto!» Ja teine ei jää maha: «Nii jah. Ja ta ei pugenud üldse auto alla, nagu ütles, vaid tooli alla!»

Poisid ei vadranud niisama, ei teravmeelitsenud, ei üritanud tüdrukutele silma paista, üldsegi mitte, nad olid siiralt vapustatud pettusest: täiskasvanud lihtsalt üritavad neid ninapidi vedada, peavad päris idiootideks.

03.06.2016 06.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto