N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Aja auk. Onu Ööbiku lood

Aja auk. Onu Ööbiku lood
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Scott Walker
Scott Walker Foto: Kuvatõmmis

Jarvis Cocker rääkis, et kui Scott Walker tuli Pulpi albumit produtseerima, siis algul oli tal nokats nii sügaval silmil, et selle alt paistis välja ainult lõug. Tasapisi liikunud nokk ülespoole ja siis kuskil 35. minuti paiku vaadatud lõpuks ka silma.

Müütiline olend Walker produtseerib üliharva. Endagi albumeid teeb aastakümne kohta ühe ja need on tal siis kummalised kui onu Ööbiku lood, ta on enne kohutavalt pabinas ega taha neid pärast enam kunagi kuulata. Walker ütles 2012. aasta plaadist rääkides, et lood algavad tal süntaksist, tekstidest, aga ta ei taha neid lahti seletada. Ta ka ei tea, mis kõla ta täpselt tahab, ja nii leiab aset palju katsetamist. Näiteks on ta kasutanud lihatüki rusikatega peksmise heli. Võib-olla oli see seaküljetükk, võib-olla veis, aga stuudios oli mees, kelle ülesanne oli taguda liha.

Walker tegi kunagi Walker Brothersiga ülevoolavate meloodiatega plaate ja ka tema esimesed sooloalbumid jõudsid kõrgetele kohtadele, aga nendel eriti omaloomingut polnud. Siis aga miski murdus ja võõraste laulude esitamisest sai villand. Walker Brothersi viimaseks jäänud, 1978. aasta album põrus ja see oli ühtlasi ka viimane kord, kui Scott tuuritas. Tema sooloplaate ei trükitud pärast tiraažide lõppemist juurde – mõnesid neist ka tema enda soovil – ja Scott Walkeri nimi vajus unustusse.

«Climate of Hunter», ehkki vägagi meloodiline, oli siiski tema n-ö erakuplaatidest esimene, ühtlasi oli tegu Walkeri ainsa 1980ndate plaadiga. Lausa ainsaga 17 aasta jooksul. Mida ta tegi kogu selle aja? Eksisteerisin, ütles Walker. Plaadi enda peale kulub tal tavaliselt paar-kolm aastat, Walker aga läks vanema mehena ka veel kooli kunsti õppima. Muidugi käis tal inimesi ka külas, vaadati palju filme ja kuulati uut muusikat. Ka möödus sel ajal temast kaks pikka suhet, mille jooksul küll kooselu ei toimunud. Muusika nõudvat üksindust, vaikust. Walker pidavat telefoni ainult tunni päevas sees hoidma. Tal oli niigi raske plaati luua, kuna all korteris naabrid karjusid.

Plaadi lugudele andiski Scott Walker abstraktsed ja anonüümsed nimed nagu «Track Five», «Track Six», «Track Seven», sest pealkirjad oleksid neid rikkunud. Muusikutel polnud aimugi, mida nad mängima hakkavad, sest Walker ei teinud demosid. Üks muusik mängis popmeloodiat ja Walker hüüatanud: «Kes mängib meloodiat!? Lõpetage kohe!», aga ta toonitab alati huumori olulisust oma muusikas.

«This is how you disappear,» laulis 1980. aastate Walker. Kadumine polnud siiski üleni plaanitud, sest tekib ju ka raskusi plaadilepingute saamisega, kui plaate üldse ei osteta.

Märksõnad
Tagasi üles