Jalgrattur Rein Taaramäe elus on praegu ilus aeg. Mis saaks olla paremat kui tulla elu esimeselt Giro d’Italia velotuurilt tagasi kõige raskema etapi võitjana ja saada pärast kolmenädalast katsumust kodumaal akusid laadida. 29-aastasel Taaramäel on eriti hea meel, et kevadel võetud väikesed riskid tasusid end ära ja Katjuša tiimi siirdumine oli õige otsus.
Vändrast pärit, aga Tartus elava rattaprofi hing on rahul, sest kodust ja töökohast tuleb nii vähe pingeid kui selle elukutse puhul võimalik. «Meil on abikaasa Hannaga hea kokkulepe, et sporti tuleb teha täiega, küll hiljem on võimalik tavaelu nautida, kas või aastakümnete kaupa,» rääkis ta usutluses Postimehele. Katjuša meeskonnaga on samamoodi: isegi kehvematel päevadel ei hakata liiga survet avaldama. Pühapäeval lõppenud Giro näitas debütant Taaramäele, miks ratturid Itaalia velotuuri nii kõrgelt hindavad.
Rein Taaramäe, oled mitmel korral tunnistanud, et Tour de France väsitab ajapikku ära. Ka su hea sõber Tanel Kangert tõdes, et sai sellelt Girolt hoopis kõvema emotsiooni kui näiteks 2014. aasta Tour de France’ilt, kuigi tulemus oli meeskonna jaoks sama. Kas ratturitele meeldibki üldiselt Giro rohkem?
Prantslased naudivad Touri rohkem, see on selge. Aga üldiselt on Tour de France lihtsalt väga karm, n-ö tõeliste meeste võidusõit. Seal võib igal hetkel midagi juhtuda ja juhtub ka. Kui kuus aastat järjest Touri sõita, siis harjub sellega ära – risti enam ette ei löö. Aga Girol on lihtsam, sest pole veel päris suvine aeg, rahvast on raja ääres vähem, suudad keskenduda oma sõidule, sprintereid ja klassikutemehi on vähem. See tähendab, et siledal maal pole eriti palju kaklusi, mägironijad ei sõida nii nahaalselt. Suur pluss oli see, et temperatuur oli inimlik: 20–25 kraadi. Touril tuleb alguses külma vihma kaela ja mägedes tõmbab saunaks ära. Vuelta on ka päris ebainimlik, seda saab võrrelda saunas jooksmise või kätekõverduste tegemisega.
Olid kõige tähtsamas ehk Sierra Nevada treeninglaagris üksinda. Ometi on jalgrattasport meeskonnaala. Kui tihti käivad tipud ihuüksinda treenimas?
Näiteid leiab peale minu veel. Aga on ka palju rattureid, kes ei taha eriti ohverdusi tuua ja pigem kokku hoida. Osale meeldib ka kodu lähedal viibida. Minu põhimõte on rattasõidust maksimum võtta. Meil on abikaasa Hannaga hea kokkulepe, et sporti tuleb teha täiega, küll hiljem on võimalik tavaellu sukelduda.
Kas sa naudid niimoodi üksinda uhamist?
See on juba elustiil, nagu läheks hommikul tööle. Vaheldust toovad uus klubi ja uued võistlused. Kui sõidaksin endiselt Cofidises ja ikka oleks sama programm, võite ei oleks näha... siis oleks oluliselt raskem karmi ettevalmistust teha.
Jäid Giro eelviimasel etapil teistest seitse-kaheksa korda maha, aga lõpuks tegid ise otsustava rünnaku. Kui tavaline niisugune sõidu kulg on?
