Flora uus juht: klubi on minu jaoks terve elu

FC Flora president Pelle Pohlak loodab, et klubi tõuseb peagi uuele tasemele, mis lubaks ka Euroopas tegusid teha. FOTO: Liis Treimann

Aastal 1990, kui Aivar Pohlak pani aluse FC Flora jalgpalliklubile, kasvas tal kodus aastane poeg Pelle. Eelmisel nädalal andis isa Aivar klubi juhtimise Pellele üle. Pohlakud tahavad, et Flora jääkski päris nende pere klubiks. «Olen aus: ma poleks elus ette kujutanud, et Flora kuuluks suvalisele ärimehele, kes seda oma tahtmise järgi juhiks. Flora on minu jaoks terve elu,» ütleb 27-aastane klubi president Pelle Pohlak. 

Tellijale Tellijale

Ta ei karda vastutada tuhandete laste ja nende vanemate, fännide ja tippjalgpallurite ees, kes end Flora süsteemiga seovad. «Oma peres me lihtsalt soovimegi palju vastutada. Vastutustunne on minu jaoks hea tunne.»

Vastne president tunneb end Flora tööruumides koduselt ja ütleb, et peagi kasvab klubist välja põlvkond jalgpallureid, kes on võimelised Euroopas tegusid tegema. «Kurb on meenutada, kuidas olen kõigil senistel Flora euromängudel staadionil istunud, kuid järgmisesse ringi oleme pääsenud ainult ühe korra ja sedagi viikidega,» räägib ta.

Pelle Pohlak, oled jalgpallist elanud ja hinganud sama hästi kui sünnist saati. Räägi natukene, milliseks inimseks oled kujunenud.

Kui alustada päris algusest, siis FC Flora loomise hetkel olin ma umbes aastane. Niipalju kui ma mäletan, olen ma terve elu olnud jalgpalli sees. Seda üldse mitte käsu korras, kuid kodus ikka mõned pallid vedelesid. Kuue-seitsmeaastasena hakkasin käima Kehtna FC Flora trennis, kus treeneriks oli Margus Luts. Minu esimene jalgpallitrenn tekitas kohe kustumatu mälestuse, kuna treener kandis teksapükse ja teksatagi.

Jalgpalliga olen seotud olnud igal viisil. Näiteks kui kunagi olid Eesti jalgpallitulemused üleval vaid Flora kodulehel, siis saatis isa mulle tekstsõnumiga meistriliiga tulemusi, koosseise ja väravalööjaid, et mina need kodus kiiresti Flora kodulehele sisestaks. Olin sellel ajal kaheksa-üheksa-aastane.

Kuna olen terve elu jalgpalli sees olnud, siis ei oska ma mingite asjade ees lihtsalt hirmu tunda. Seetõttu ei karda ma ka väljakutseid, olgu see kasvõi klubi juhtimine.

Flora on sinu jaoks ilmselt püha, suurem kui elu.

Muidugi. Kui isal tuli kolm-neli aastat tagasi uitmõte, et äkki peaks klubi ära andma, siis pakkus vanem vend Siim välja, et teeme Florast pereklubi. Ma olen aus: mina poleks elus ette kujutanud, et Flora kuuluks suvalisele ärimehele, kes seda oma tahtmise järgi juhiks. Flora on minu jaoks terve elu.

Kas sa ise omal ajal alustasid jalgpalli mängimist unistusega, et kunagi jõuad Florasse? Kui tõsiselt sa üldse tippjalgpalluri elu poole püüdlesid ja millal sellele unistusele kriipsu peale tõmbasid?

Ma pole kunagi mõelnud endast kui jalgpallurist. Käisin lapsena jalgpallitrennis, sest seal olid sõbrad, kellega juttu ajada. Ma ei käinud seal otseselt jalgpalli pärast ja ma pole kunagi unistanud suurele areenile pääsemisest. See on seotud minu iseloomuga. Mu rutiinitaluvus on küll väga korralik, kuid mingis teises mõttes. Ma ei ole loodud selleks, et teha kindla režiimiga kaks korda päevas trenni. Ma lihtsalt pole selline inimene. Samas ei saa ma praegu, 27-aastaselt välistada, et ma näiteks esiliigas uuesti mängima ei hakka.

Jamie Vardy lõi Inglismaal läbi ju umbes sinuvanuselt.

Just, ta oli veel mõne aasta eest päris madalas liigas. Mõned noored mõtlevad 16–18-aastaselt, et kui nad pole Eesti tippu jõudnud, siis miks üldse jalgpalli mängida. Nad eksivad. Tegelikult võib ka 25-aastaselt tulla ja jalaga uksi lahti lüüa. Pole vahet, kui vana sa oled.

Inimesed panevad ise endale piirid ja laed ette. Ma loodan, et näiteks Frank Liivak endale lage ette ei pane. Ta on öelnud, et kui 21-aastaselt tippliigasse ei jõua, siis oleks ta justkui läbi põlenud. See on ju lae ette panemine.

Või on see hoopis eesmärgi seadmine?

Aga kui ta seda 21-aastaselt ei saavuta? Võib tekkida tunne, et ta ei saanud hakkama. Ma siiralt loodan, et seda ei juhtu.

Kas sa ei karda, et Aivar Pohlaku vari kuidagi sinu tööd segama hakkab? Kindlasti tahavad paljud võrrelda sinu tegemisi ja väljaütlemisi tema omadega?

Las võrdlevad. Ma ei oska seda karta, kuna olen kasvanud komplekside- ja hirmudevabas keskkonnas. Ma ei oska karta netikommentaatoreid ega inimesi, kes tahavad teravalt öelda. Mina ajan võrreldes nendega teist asja. Kui keegi tahab ilkuda või kommenteerida, siis see on tema elu ja valik. Ma ei põe ega karda. Las võrdlevad mind isaga, ma olen ju ikkagi tema poeg.

03.06.2016 06.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto