Ta ei karda vastutada tuhandete laste ja nende vanemate, fännide ja tippjalgpallurite ees, kes end Flora süsteemiga seovad. «Oma peres me lihtsalt soovimegi palju vastutada. Vastutustunne on minu jaoks hea tunne.»
Vastne president tunneb end Flora tööruumides koduselt ja ütleb, et peagi kasvab klubist välja põlvkond jalgpallureid, kes on võimelised Euroopas tegusid tegema. «Kurb on meenutada, kuidas olen kõigil senistel Flora euromängudel staadionil istunud, kuid järgmisesse ringi oleme pääsenud ainult ühe korra ja sedagi viikidega,» räägib ta.
Pelle Pohlak, oled jalgpallist elanud ja hinganud sama hästi kui sünnist saati. Räägi natukene, milliseks inimseks oled kujunenud.
Kui alustada päris algusest, siis FC Flora loomise hetkel olin ma umbes aastane. Niipalju kui ma mäletan, olen ma terve elu olnud jalgpalli sees. Seda üldse mitte käsu korras, kuid kodus ikka mõned pallid vedelesid. Kuue-seitsmeaastasena hakkasin käima Kehtna FC Flora trennis, kus treeneriks oli Margus Luts. Minu esimene jalgpallitrenn tekitas kohe kustumatu mälestuse, kuna treener kandis teksapükse ja teksatagi.
Jalgpalliga olen seotud olnud igal viisil. Näiteks kui kunagi olid Eesti jalgpallitulemused üleval vaid Flora kodulehel, siis saatis isa mulle tekstsõnumiga meistriliiga tulemusi, koosseise ja väravalööjaid, et mina need kodus kiiresti Flora kodulehele sisestaks. Olin sellel ajal kaheksa-üheksa-aastane.
Kuna olen terve elu jalgpalli sees olnud, siis ei oska ma mingite asjade ees lihtsalt hirmu tunda. Seetõttu ei karda ma ka väljakutseid, olgu see kasvõi klubi juhtimine.